jon

Zoom out

2011-04-16T11:28:00.004+03:00

Ma olin väga õnnelik, kui nihverdasin kohustuslikust kirjandusest läbi ja sain lõpputunnistusele tubli kolme kätte. Mäletan, et lugesin heal juhul iga kolmanda raamatu läbi. Tegin tõsist taustauuringut selle kohta, mida tasus lugeda ja mida mitte. Samamoodi nagu polnud isa inimene, kelle nõuandeid esimese hooga kuulda tahtsin, ei viitsinud ma ka raamatuid lugeda. See võttis lihtsalt liiga palju aega. Vaatamata sellele võlus mind nii mõnigi autor. Näiteks Remarque'st kujunes juba siis mu üks lemmik kirjanikke, kes seda tänini on.

Kui täna küsiks keegi mu käest, et mis mind inspireerib, siis ma loeks päris pika nimekirja ette. See algaks muusika, raamatute, arhitektuuri, reisimise, looduse/mägede, hea lõunasöögiga koos sõpradega peale kirikut ja korraga ning läheks veel pikalt edasi. Vahel ma satun nii asjade keerisesse, et unustan ära kes ma olen ja kus ma olen. Ja siis kui ma mõnikord eelpool nimetatud asju teen, märkan ennast ja justkui silmad avanevad nägema mis parasjagu toimumas. Seejärel tuleb korrigeerida ja uusi sihte võtta.

Praegu loen ma ka ühte raamatut. Mitte, et mul nüüd rohkema ega oleks, aga ma lihtsalt tahan. See algab kui üks väga hea novell ja läheb edasi selliselt, et hakkab sind igalt poolt loksutama. Eile pidin bussis mitu korda sõites pilgu raamatust kaugele metsatukale tõstma, et pisaraid tagasi hoida. Ei tahaks ju, et neediga blondiinist vene tsikk, kes viimased 40 minutit on üritanud wifi connectionit paika saada, mu kõrval pisaraid mu põskedel märkaks. Eriti hinge lähevad need tegelased ja situatsioonid, millega ennast samastada saab. Mackile avati ka korraga silmad nägema, milline ta tegelikult on. Ta nägi oma elu ja kui võimas kohtumõistja ta on. Kohtumõistmine teiste tegude, motivatsiooni, nahavärvi, kehakeele ja kehalõhnade. Ajaloo ja suhete. Inimeste väärtuse üle. Mis siis, et seda teevad teised ka. Aga seda teen ka mina ja see pole õige! Ma tean, et ma olen kristlane ja Jumal on väga palju muutnud minus. Aga ikkagi vajavad veel asjad Tema kätte usaldamist ja parandamist.

Ma soovitan sul osta või laenutada William Paul Young'i raamat "The Shack" või "Hurtsik" - oleneb, mis keeles sa seda lugeda soovid. Mitte sellepärast, et seda on üle 10 miljoni eksemplari müüdud või et see New York Times'i bestseller on, vaid sellepärast, et see loksutab paika ja õpetab.

Kaks-kend-null-üks

2011-01-20T21:57:00.005+02:00

Raamatus "1000 sündmust, mis muutsid maailma" on viimasel lehel B. Obama ametisse seadmine 20. jaanuaril 2008. aastal. Kui Ühendriigid mängust välja jätta, siis see kuupäev on minu jaoks olnud külm ja karge, soe ja pehme. Täpselt see, mis aastas üks erilisemaid.

Täna oli aga mu elu üks ägedamaid päevi. Ma olin oma sünnipäevast sama elevil, kui 6 aastase poisikesena. Iseenesest ei olnudki midagi ekstreemset. Väga maitsev ja eriline hommikusöök, üks parimaid kinke, mõnus tööpäev ja õhtusöök ühes Tartu parimas restoranis - tavalised asjad, mida võib saada

tegelikult igal päeval.

Selle päeva tegid aga eriliseks üksikud hetked ja inimesed. Ma olen igal õnnitlusel täna hetkeks peatunud. Mõelnud igale inimesele, kes mu elus on. Nad (teie) olete erilised ja mitte juhusega mu elus. Ma olen tänulik Jumalale iga hetke ja inimese eest. See rõõm ei tule ilusast kodust, rahast ja asjadest, vaid Jumalalt. Tema, kes on meid armastanud enne me sündi ja teeb seda kuni lõpuni. Viimane aasta on olnud nii eriline, siin on olnud nii palju imesid ja nii palju ilusat!

Aitäh teile ilusate soovide eest! Ma armastan teid,

Jonatan

Tagajärg või põhjus?

2010-06-14T12:42:00.007+03:00

Elu liigub traditsioonidest ja kommetest eemale. Üheks näiteks on abielu ja perekond. Täna väärtustavad väga vähesed inimesed perekonda ning mehe ja naise vahelist abielu. Normaalsed on nähtused, mis koosnevad meestest, naistest, elukaaslastest(/test) või armukestest.

Kihlusaja jooksul on päris mitmed inimesed minult küsinud, et kas me abiellume sellepärast, et Kata ootab last. Eile oli mul rongis ühe vanema naisega väike jutuajamine. Peale seda, kui ma suvist abiellumist mainisin küsis ta, et kas noormees saab isaks. See pani mind mõtlema, et kas praegu ongi meie ühiskonna ideaaliks pilt, kus ainult "kogemata" lapseootele jäädes abiellutakse.

Abielu pole mitte tagajärg vaid põhjus. Sellega ei lahendata "kogematat", see on oma elu jagamine, tõotuse andmine ja soov olla kellegi kõrval ja seda tingimusteta. Kui mõelda, millised lapsed nendest katkistest perekondadest tulevad, siis hakkab kurb. Laps vajab oma kõrvale ja eeskujuks nii ema kui isa. Mõlemat üks eksemplar, kogu ajaks ja teineteist armastavat.

Jumal on loonud inimese kõrvale teise inimese. Loomulikult ei pea kõik abielluma. 1 Moosese 2:18 ütleb Jumal, et ta tahab mehe kõrvale teha temale kohase abi. Oluline on ka selle viimase sõna ainsus.

Ma loodan siiralt, et need 5 pulma, kuhu me sõbrad meid sel suvel kutsunud on pole viimased, mis armastusest ajendatud on.

Milestone

2010-06-08T18:19:00.006+03:00

2010. aastal on UFO'd, inimesed sõidavad õhus hõljuvate autodega, Jonatan lõpetab kõrgkooli ja peale seda võib-olla abiellub ka. Vähemalt kunagi tundus see nii. Näiteks siis kui TTK'sse astusin. Täna kaitsesin edukalt oma lõputöö ja kõrgharidus on põhimõtteliselt käes. Ootan 19. juunini, et asi ametlik oleks.

Kui ma mõtlen selle 4 aasta peale, siis on nii palju muutunud. Siinkohal pean tunnistama, et mulle meeldib kokkuvõtteid teha. Vahepeal on elus väga kriitilistest hetkedest läbi mindud, mille tagajärjed pole enam enda teha olnud. Ma olen oma tulevase naise leidnud, 1 semestri välismaal elanud, veidi reisinud ja palju õppind. See on olnud mu elu ilusaim aeg . Nüüd tuleb uus siht paika panna ja selle suunas edasi liikuda. Sissejuhatus kõrgharidusse on olemas, nüüd on spetsialiseerumise aeg.

Hea on aga teada, et kui elus saavad ühed asjad läbi ja tuleb uutele jahimaadele siirduda, siis Jumalaga on asjad ikka samad. Mitte igavad, vaid võnkumatud. Paulus kirjutab Heebrealaste kirjas "Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti." Ükskõik, mis ka ei juhtu. See on põhjus, miks ma saan rahus elada, sest mu seljatagune on kindel!

Teaduslik usk

2010-06-01T10:39:00.005+03:00

Väiksena rääkisid vanemad, et Jumal armastab meid. Siis hakkasin käima pühapäevakoolis ja noortekatel. Aegajalt tulid kahtlused ja mõtlesin, et milleks ma iga pühapäev kirikus käin ja kõike seda teen. Vaatamata sellele teadsin ma kogu aeg, et Jumal on.

Loen hetkel Lee Strobeli "Kohtuasi Looja kasuks". Raamat on sellest, kuidas üks ateistist ajakirjanik püüdis teaduslikult tõestada evolutsiooni ja välistada loomist. Paraku hakkas asi ühel hetkel viltu kiskuma ja temast sai kristlane. Ta läheneb teemale oma raamatus mitme nurga alt: astronoomia, biokeemia, füüsika, kosmoloogia jne. Paneb muigama, et darvinismi teooria on meie õpikutes, sest parema seletus meie tekkimisest puudub. Saladus pole ka see, et teooria mõeldi välja.

Mulle on isiklikult astronoomia ja kosmos imponeerinud. Raamatus kohtub Strobel kümnete kõrgelt hinnatud teadlastega. Imeks pandav on meie asupaik universumis. Meil on kõike ideaalses koguses - reaktsioone tekitav eluks vajalik vesi; süsinik, mis kannab informatsiooni elu molekulides; rasked metallid, mis põhjustavad gravitatsiooni, et vajalikku Maa küljes kinni hoida ja nt mürgiseid gaase lahti lasta. Samas pole me liiga lähedal Päiksele või mustale augule, mis meie õhku lendamise põhjustaks.

Me planeedi koostis, suurus, struktuur, atmosfäär, temperatuur, seesmine dünaamika ja eluks hädavajalikud tsüklid näitavad kui ülipeenes ja ohtlikus tasakaalus me oleme. Näiteks oli Suure Paugu tekkimisel vaja juhust tõenäosusega üks kümnest miljardist astmel 123. Pole just kõige väiksem arv. Pluss veel see, et mittemiski tekib mitte millestki on õrnalt jabur. Sama tõenäoline nagu see, et üksikule saarele minnes on loodusjõudude toimel randa kividest mu nimi kirjutatud. Selleks on Kedagi vaja...

Sügan ja tapan

2010-05-24T13:02:00.006+03:00

Kui Märt eile jutluses küsis, et kui paljud on viimasel ajal sääski tapnud, siis oli paari sekundiga kõigil käed püsti. Mida on kõrge Emajõe veetase, talvel mittekülmunud maapind ja veel mõned nähtused Lõuna-Eesti kliimaga teinud ei vaja vist enam pikemat kommenteerimist. Sügad ja tapad, tapad ja sügad - seda kõike kordamööda. Sääsed on isegi poes, söögikohtades jm. Nagu omal ajal aset leidnud Egiptuse nuhtlus, kui Jumal Iisraeli taga kiusavale rahvale parmud saatis.

Teiselt poolt häirib mind see, et lõputöö on valmis. Tegelikult see ei häiri, vaid lihtsalt üks asi, mida sa tead, ühel päeval tegema hakkad ja sinna meeletult aega ja energiat paned, valmis saab, siis ei oska enam elada. Vajab harjumist lihtsalt. Lõppkokkuvõttes on hea meel. Sain väga hea teema ja väga huvitav oli kirjutada. Mängu tuli muidugi härra Murphy: oleks võinud varem alustada, sest selleks oli võimalus olemas. Lõppkokkuvõttes laabus asi hästi ja peagi on sissejuhatus kõrgharidusse olemas.

Pause

2010-05-13T00:13:00.005+03:00

Ma ei tea, miks ma vahepeal kirjutada ei ole viitsinud. Pole seda õiget hetke olnud.

Täna avastasin kaks asja:

Esiteks - Facebook on KGB, kõik teavad kõike. Vähemalt 4-5 inimest hakasid minuga rääkima teemal, mille peale veidi ära ehmusin. Siis tuli meelde, et kirjutasin hommikul väikese märkuse sooja ilma kohta. Suhtluse kolmas level vähemalt.

Teiseks - täna oligi hull ilm. Inimesed olid tänavatel, kusjuures täiega paljud ratastel (eriti veel nendel vägastiilsetel vanakoolikatel). Nii hea oli väliterassil istuda, kuigi lõpuks pidi ikka sisse minema, aga selleks ajaks oli elamus juba kätte saadud.

Ma arvan, et vahelduseks oli hea arvutist ära saada ja lõputöö mõtted peast pühkida. Parema käe nimetissõrmel on hiire klikkimisest nahk niigi maas!

Olgem ausad, pildile ma seda ei saanud.

Revolutsioon

2010-02-22T12:11:00.023+02:00

Kui ma väike olin, unistasin juba sellest, kuidas mul naine ja lapsed on. Isegi selliseid pilte joonistasin, kus on maja ja minu pere aias tegutsemas. Mingi hetk tundus see loogilisena, et peale ülikooli lõppu abiellun ja rajan kellegagi koos oma kodu ja pere. See on täiesti hull, kuidas Jumal inimeste teid kokku juhatab. Juba see on imeline, kuidas me endale sõpru leiame - nad on kõik väga erilised. Teine asi on see, kuidas me Kataga 2 aastat tagasi tutvusime. Nagu Õpetussõnad 30:18-19 ütleb: Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista: kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.

Praegu võin öelda, et ilma mingisuguste kahtlusteta on elu kõige huvitavam aeg. Kõik on täiesti teistmoodi. Kui mu ühed teised väga head sõbrad sügisel kihlusid, ültes Ranno mulle, et John sa ei kujuta ette, kuidas elu muutub, kõik on täiesti teistmood. Mõtlesin, et jajaah, aga nüüd olles ise selle sees, mõistan teda. Tõepoolest on elu peale kihlust täiesti teistsugune.

Nagu revolutsioon oleks toimunud: planeerime pulmi, mõtleme ühise kodu ja pere loomisele ja siis veel lisaks teise linna kolimine. Ja kõik need head soovid, mida te olete öelnud. Päris mitu korda on silma vesiseks võtnud. Huvitav tähelepanek on see olnud, et need sõbrad, kes juba abielus, pakuvad ennast abiks planeerimisel ja muudes asjades. Eks see ole omal nahal läbi kogetud.

Teenija

2010-02-15T23:08:00.004+02:00

Isa küsis täna mu käest, kas mul on ikka veel paanika - 1. detsembril, mil viimati kirjutasin, oli see teemaks. Ükspäev mõtlesin ka, et mul on ju blogi, kus ma pole nii ammu midagi öelnud. Aga vahepeal on ka palju juhtund ja ma olen lihtsalt vaiksemalt kasvanud ja mõelnud. Pole oma mõtteid tahtnud millegipärast sellesse väiksesse internetinurgakesse maha märkida.

Olin nädalavahetusel Tartus. Polnud seal mõnda aega käinud ja sai jälle sõpru näha. Tartus on täiega mingi teistsugune feeling - seal on rahulik ja mõnusam hingamine, kui rohelises linnriigis - Tallinnas. PP eelüritus ja head istumised sõpradega.

Reedel käisime mõnede Risttee kuttidega Kivilinna poe juures inimestele 200 vastlakuklit jagamas. Mitte sellepärast, et meil need üle olid, vaid sellepärast, et näidata nende kaudu inimestele armastust. Me peame teenima teisi inimesi ja nägema neid läbi armastavate silmade. Nii soojaks tegi see, kui inimesed, kes tulid tõsiste või mossis nägudega, läksid ära naeratus näol. Kõik olid üllatnud, et tasuta asju jagatakse. Taheti raha anda ja ei saadud üldse aru, miks me seda teeme. Ainult üks taarat viiv mees oli veidi nilbe ja soovitas meil kuttidel, kes parasjagu kambas seisime omavahel kodus üksteist armastada.

Siit hakkasingi mõtlema, et mis asi on armastus üldse tänapäeva inimesele. Kas see on öö prostituudi juures? Mingid materiaalsed asjad? Lühiajaline kiindumus kellegi/millegi vastu? Või veel midagi neljandat... Ma kardan, et armastus on veidi devalveerunud, ka minu enda jaoks. Ma ei näe teisi peale endale oluliste inimeste oma kõrval. Mul ei ole alati neid armastavaid silmi nägemaks olukordi ja hetki, aga ma palun, et Jumal mulle neid rohkem annaks, et ma oma potensiaali kasutada saaks.

Paanika

2009-12-01T21:38:00.010+02:00

Kõndisin mööda Tammsaare parki ja järsku oli mu ees pikk järjekord, mis viis ühte valgesse telki. Mõtlesin alguses, et äkki on mingi jõuluvärk - saab piparkooki või glögg'i, aga hoopis sai HIV testi teha. Mitmel nädalal on R-Kioskite küljes rippunud hirmuäratavad uudised, kuidas seagripp tapab, kohe-kohe kuulutatakse epideemia välja, vaktsiin on otsas, kaitsemaskid ka ning juba suri teine sellesse moodsasse välismaissesse haigusesse nakatanud eestlane.

Ühelt poolt, külvab seda põhjendamatut hirmu meedia. Teisalt kisendame ka ise juhtimise, lohutuse ja rahu järele. Ajaloolased väidavad, et vähe on olnud aegu, mil inimene oleks pidanud taluma nii palju hirmu ja ebakindlust, kui praegu. Me räägime rahust ja mõtleme välja julgeolekukavasid, samal ajal saadame USA näitel Iraaki veel 30.000 sõdurit juurde. Sest kohe on sõda läbi.

Käib võitlus parema hariduse ja pikema karjääriredeli nimel. Iga teine üliõpilane teab universumi füüsikaseadustest rohkem, kui ükskõik milline vanaaja teadlastest. Ookeani ületamine käib mõne tunniga, peavalu raviks kulub 1 tablett ja 15 mintsa, maakera kõrgeimad hooned jäävad oma pikkuselt kõigest veidi alla 1 km ja murtakse pead kas perekond võiks laieneda 2 samasoolise isikuni?

Kas kogu see värk ei näita natukenegi meie tühjusetunnet ja püüdlusi mõttetuse poole? Me püüame leida lahendusi ja vastuseid oma küsimustele. Teadus on palju aidanud, aga tänu sellele oleme jõudnud ka sügavamale tühjuseauku. Mitmed riigid elavad sõna otses mõttes pommi otsas. Mitmed riigid toodavad tapvalt palju mürgiseid gaase. Mõni ei jaksa oma toitu lõpetada ja viskab minema. Mõni oleks kõike nõus tegema, et ka teise söögikorra oma päeva saada. Mõni leiab lahenduse katuse servalt alla lennates.

Tegelikult on see normaalne. See on ju kõik ette teada olnud. Uskumatuna võib tunduda, aga 2000 aastat tagasi kirjutati see Piiblisse. Sõdadest, maavärinatest ja homodest räägiti juba ammu enne, kui need meediasse jõudsid. Vastutust aga ei taha keegi võtta, ikka on keegi teine süüdi.

Nüüd aga lähme asja kõige parema osa juurde. Vastutuse võttis Jeesus, kui ta tuli maailma ja kandis kõik need patud, kogu selle jama ristile ning suri selle eest. Et nii mina, kui ka sina saaksid vabalt elada. Et ma ei peaks muretsema, et ma ei peaks õhtul katusele õnne otsima minema, ega päeval tasuta HIV'i testile. Lihtsalt nii hea on mõelda, kui palju probleeme on ära jäänud ja kui palju lihtsam on elada. Ma tõesti ei suudaks, ega tahaks teistmoodi elada. Tõesti, kui mingit lootust poleks. Tunnel pole lõputult pikk ja lahenduseks pole mitte selle lõpust paistev valgus, vaid selle laes olevad lambid, mis ei kustu kunagi!

Toeta...

2009-11-22T16:32:00.001+02:00

ja anna oma hääl perekonnale, sest ta vajab seda. Kliki siia!

Eelarvamus ja valearusaam

2009-11-17T22:58:00.006+02:00

Täna sai haigus minust võitu. Olen juba viimased paar kuud tundnud, kuidas kohe haigeks jään, aga olen seniajani vastu pidanud. Tegelikult olen päris nõrga tervisega. Naljakas on lapsepõlve koduvideosid vaadata, kus väike John igal pool köhib.

Joel palus mul eelmine nädal tänast Alfa teemat Sakus ette kanda ja võtsin pakkumise hea meelega vastu. Kahjuks aga tervise pärast ei tahtnud enam üldse minna. Võtsin oma jõu kokku ja istusin rooli ning sõitsin kohale. Silm oli ka õnneks üpriski terane ja auto juhtimisega probeele ei tekkinud. Nõrkus läks ka üpriski kiiresti üle, kui rääkima olin hakanud. Kõik need paarkümmend silmapaari, kes mind huvitatult jälgisid-kuulasid motiveerisid kah omamoodi.

Pärast grupi arutelus rääkisid 2 noort kutti, kuidas nad tahavad kirstlaseks saada. Kõnelesime väga huvitavatel teemadel ja nad rääkisid "oma loo" kuidas nad esimest korda Esikule tulid. Põhjuseks oli hea seltskond, söök ja muusika. Need on vist ka põhilised asjad, mis noori kokku toovad. Pikapeale said kutid aru, et meil on evangeelse sisuga kristlik üritus, mistõttu nagu ikka kombeks - kergelt ära ehmuti. Edasi käies saadi aga aru, et see, mida me räägime, on tegelt täiesti reaalne. Hiljem koju sõites tundsin ma nii suurt rõõmu nende kuttide pärast. Kõik mu haigus tundus selle kõrval täiesti mõttetu.

Mind pani mõtlema, et miks on mittekristlastel sellised eelarvamused meie vastu. Meil on hunnik käske ja keelde, me ei tohi seda, teist ja kolmandat asja teha. Me kuulame imelikku muusikat ja loeme ainult Piiblit. Millest see tuleb? Pean saladuse katte all tunnistama, et ma ei tea teisi nii rõõmsaid ja vabasid inimesi kui oma kristlastest sõbrad.

Nädalavahetusel TTÜs toimunud Global Leadership Summit (maakeeli ülemaailmne kristlik juhtimiskonverents) oli ka suureks motivaatoriks. Väga hea videokonverents eesotsas Tony Blairi, USA presidentide kõnede vorpija ja CNN'i finants nurga tegija David Gergeni ja mitmete teiste kõrgelt tunnustatud majandustegelaste ning koguduste juhtide eestvedamisel. Reach out oli märksõna, mis mulle külge jäi.

Lõpetuseks lugesin huvitavat artiklit delfist, mille kirjutas Helsingi Ülikooli Õigusteaduskonna doktorant. Soovitan lugeda! Point on siis selles, kuidas Kivirähk ja Künnap andsid välja lauamängu, kus tuleb punktide saamiseks kirikuid põletada ja kloostreid rüüstata. Hea näide tuuakse sellega, et kui kirikute ja kloostrite asemel põletataks ja rüüstataks hoopis mošeesid või homoklubisid, siis oleks see vaenu õhutamine ja mäng tuleks arvatavasti poelettidelt kõrvaldada, et häid suhteid vähemusgruppidega säilitada. Kristluse suunas näpuga näitamine ja irvitamine on ok.

Tegelikult kuulutatakse evangeeliumi sellepärast, et ka Mari ja Jüri võiksid Jumalat tundma õppida. Ma tahan, et ka nemad kogeksid seda armastust, millega Jumal meid kõiki armastab. Vahet pole, kes sa oled. Vahet pole, millist elu keegi elanud on. Mina ja Dima ja Mari oleme täpselt samas seisus. Lisaks sellele ma ei saa mingit boonust Jumalalt, ei maksa mulle Oleviste, Esik, ega keegi kolmas raha selle eest, mis ma teen. Ma teen seda sellepärast, et mu süda on kutsutud seda tegema. Armastusest. Kõigi vastu.

Draakonid

2009-10-24T17:21:00.005+03:00

Käisin eile sõpradega kvaliteetaega veetmas. Mustpeade maja keldris mängis mu viimase aja parim muusikaline avastus Ewert and the Two Dragons. Oli võimas, kõrvad puhkasid ja hing rõõmustas! Kuula siit!

Gravitatsioon

2009-10-15T15:14:00.005+03:00

Tegin mõned päevad tagasi halba nalja - hea, et keegi pole veel Solarises (intelligentne inimene pidi "solaaaris" hääldama) kipsplaadiga vastu pead saanud. Teisipäeva õhtul sain aru, et see oli tegelt halb nali. Hea tõesti, et napilt läks ja kõik elus on. Ma usun, et viga polnud ehitajas, kuigi linnalegend räägib, kuidas kipsimees viimaseid kruvisid lasi, kui teine juba pahteldas ja maaler värvipurgilt kaant maha võttis... aga see selleks.

Päris karm on see, kui kuu ajaga tuleb täiesti pooleli olev hoone valmis saada, peaaegu ka õnnestus. Üks päev oli mul hetk aega ja jalutasin sealt läbi. Tegelikult nägi see seest päris hea välja ja funktsionaalsus on võrreldes eelmise Solarisega (loe Sakala keskusega) märkimisväärselt parem. Viimistlus tundus pisut odav ja väljast näeb see tegelt päris kole välja. Mitte just rõve, aga arhitekt on silmad kinni kõhuvaluga ruttu pidanud midagi tegema, samal ajal kui naine kõrval riidleb - tulemuseks siis lilla triikraud Estonia vastas.

Ühest kumera servaga rõdu ääres mööda minnes, tuli täpselt meelde, kuidas see eelmine kord välja nägi, kui sealt mööda läksin. Tõsi küll, siis oli see veel paljas betoon ja mina kalpsasin platsil ringi Merko kiivri, helkurvesti, penetromeetri ja aktihunnikuga. Praegu olid veel seintel tolmused käejäljed ja iga 10 meetri tagant nihutas elektrit oma redelit uutele jahimaadele. Hämmastama pani see, et igas vetsuboksis oli väike prügikast. Minuarust liigne luksus, mis hiljemalt jõuludeks uued omanikud leidnud on.

Lisaks sellele murduvad puud ja lendavad Nordea panga sildid tänavale kildudeks. Mina istusin aga tornis tööl ja püüdsin tuulega mitte ära lennata. Ja muidugi panime ka ilusa punkti MM'i kvalifikatsiooniturniirile 2-0 võiduga Belglaste üle. Külm oli, aga üle pika aja sai väravaid näha!

Kasvab

2009-10-11T23:30:00.003+03:00

Täna on lõikustänu püha. See on mulle alati seda tähendanud, et nüüd on sügis päriselt käes ja kohe tuleb talv. -2 kraadi akna taga täna hommikul oli selle tõestuseks. Väiksena ootasin huviga kirikusse jõudmist, kus alati oli altari ette kaunistatud laud kõrvitsate, õunte ja igast moosidega. See nägi alati nii äge välja.

Isa rääkis täna oma jutluses kasvust ja tõi väga ägeda näite. Väikse lapse kukkumist näeb ema kasvuna ja võõras kukkumisena, sama lugu on meiega. Kui mina eksin, siis Jumal näeb seda minu kasvuna, teised ja ka mina möödapaneku või järjekordse veana. Jumal armastab meid nii palju, et ta tõstab meid üles ja ei riidle, miks me jälle sinna trepi äärde mängima läksime ja jälle alla kukkusime.

Olen viimasel ajal tähele pannud enda ja oma lähedaste kasvamist ja vanemaks saamist. Näiteks veel 3-4 aastat tagasi mu iPodis polnud jazzi, ma ei tahtnud vabatahtlikult nahkkinnaste, kampsuni ja soniga käia. See lemmik, välja veninud pusa oli nii palju parem. Ja käed võisid külmetada, suva. Ei ostnud muusikat ja ei tulnud reede õhtul südaöö paiku koju. Käisime ka eelmine nädal teatris. Ma ei ole eriti teatri inimene, ühelt poolt on see kallis lõbu, teisalt on raske leida, mida vaadata. Aga Kafka „Loss“ oli just midagi sellist, mida tasus vaadata ja oma eelmise aasta jõulukink ära realiseerida. Täiesti sürr ja täis allegooriat. Aga mulle ju meeldivadki kiiksuga asjad, ma pole ilase komöödia inimene.

Kafka ajas segadusse alguses

Muutumist olen ka sõprade puhul näinud: loetakse raamatud, investeeritakse raha, prioriteediks pole enam uute velgede ostmine… Selle kõige tipuks oli eile õhtu kui töölt koju tulin. Isa vehkis golfi keppidega esikus ja ütles, et näe mis mina ostsin… äkki läheb vaja. Härra isa on kõige vähem see inimene, kes midagi eesmärgil, et äkki vaja läheb, ostaks. Ta oli neid kaltsukas hea hinnaga näinud ja ütles, et varsti tuleb ju pensionile jääda ja siis on võib-olla vaja. Muhe igatahes.

PS kas sina tead rohtu, mida ruttu 100 000 lasnamäe venelasele sööta, et valmised hästi läheksid ja kodulinnas roheline katk kaoks?

PPS seemnest ja lõikusest räägib järgmine pühapäev Allan Kroll Esikul, oled oodatud!

Reha

2009-10-01T10:24:00.007+03:00

Miks astub inimene sama reha otsa? Miks on samad ämbrid jalge all? Kas ma pole piisavalt tark, et vigadest õppida?

Rääkisin eelmine reede noortekal keelest. Võtsin aluseks Jaakobuse 3. peatüki. Tõin välja nii lõõpimise, tagarääkimise, iba ajamise, vale keelepruugi halbade sõnade kui ka Jumala nime asjata suhu võtmise, komplimendid ja halvasti ütlemised - see juur, kust need sõnad alguse saavad on süda ja see, mis suust tuleb on südame vili.

Õhtul magama jäädes mõtlesin, et tegelikult see jutlus oli eelkõige mulle. Pean ennast päris vaoshoitud ja kontrollivaks meheks. Tegelikult tuleb päris tihti aga ette olukordi, kus nali läheb napilt üle vindi, kommentaar on ainult natuke liiga piprane ja kerge häbitunne lendab üle.

Teine mõte, mis läbi käinud on see, et inimeste või asjade väärtust tunneb siis, kui ta läinud on. Meile kõigile on me sõbrad ja pere hästi tähtsad. Sama lugu on minuga. Aga siis kui Lisete läinud on, mõistan alles kui kalliks ta 19 aasta jooksul saanud on. Ma pole talle kunagi öelnud, et ma teda armastan. Me oleme koos kakelnud, naernud ja nutnud. Isegi kui ma mõni päev teda ei näe, siis teadmine, et ta seal teiselpool kipsplaati olemas on teeb rõõmu. Äge, kui väike õde on suureks saanud ja maailma avastab.

Kunagi tundus kõik nii suur tegelikult aga on maailm väike. Sellest sain eelmine aasta aru, kui Taanis elasin. Sõidad näiteks ööga Pariisist koju Skandinaaviasse. Mõtlesin mõned päevad tagasi, kui Tartus olin, et mu üks hea vana sõber peaks vist nüüd USAst suviselt raamatumüügilt tagasi olema. Aga ei viitsinud talle veel helistada. Kõnnin eile tänaval ja ennäe imet, Silver kõnnib mulle vastu. Ütles, et on 30h Eestis - jõudis eelmine õhtu koju ja sõitis ülejärgmine hommik Münsterisse kooli. Perfektne ajastus Juhkentali tänaval sõpru kohata.

PS Lisete tegemistest saab lugeda ta blogist

Uus start

2009-09-20T11:17:00.007+03:00

Kunagi oli september kõige halvem asi, mis kätte jõudis - siis algas kool. Praegu on juba teist sügist järjest kuidagi eriti mõnus. Eelmine aasta läksin ma Taani ja sel aastal on viimane kursus TTK's alanud - need on mõlemad asjad, mida ma mõnda aega oodanud olen.

Väiksena kurvastas sügisel mind see, et soe suvi ja päiksepaiste olid läbi. Algas pikk, poole-aastane ja pime aastaaeg nimega sügistalvkevad. Tegelikult ei ole asi nii hull. Tihitpeale naudin ma seda pimedat, vihmast ja tuulist ilma. See karge põhjamaine kliima vist tegelikult meeldibki mulle. Tulen jope kurguni kinni nööbituna koju, söön kõhu täis ja viskan kamina ette lebosse. Kuskile ei taha väga minnagi, sest selleks pole lihtsalt energiat. Eluspüsimiseks tuleb võtta vaba päeva spas, või käia trennis.

Kui mõelda Eesti sügisele, siis tundub imelik jalutada 35 kraadise Barcelona palmide all, korjata aia pealt viinamarju või võtta puu alt kahe rusika suuruseid õunu - on ju ka see sügis.

Sügis on ka kõige suuremate muutuste aeg. Algasid kool, Esiku uus hooaeg programmijuhina ja reklaamitööga; noortekad, kodugrupp ja koor Olevistes, tuleb hakata ka lõputööle ja karjääriredeli esimestele pulkadele mõtlema ning praokil olevaid uksi proovima.

Võttis sõnatuks

2009-08-19T20:58:00.007+03:00

Üks sõbranna küsis mu käest, et kas ma olen Kroonika kaanepilti näinud. Suur uudishimu kiskus mind poes seda avama ja sisse piiluma. Umbes 4 sekundit hiljem ma peaaegu kahetsesin, et olin oma käsi sellega määrinud.

Nii palju tundeid tekkis ja lõpuks valdas mind lihtsalt kurbus. Istusime autosse, sõitsime edasi ja panin Tim Hughesi mängima. Mõtlesin, kui hea meel mul on, et meil on Jumal, et see tühi koht on tädetud. Elul on mõte ja ei pea tähelepanu saamiseks igast vägitükke tegema. Palju tahaks halvasti öelda, aga ma ei tee seda. Toivo meie kirikust kirjutab ajalehes nii http://www.epl.ee/artikkel/475932 Ja väga hästi kirjutab.

All those little happy things

2009-08-11T21:02:00.003+03:00

Iga päev on nii palju ilusaid ja häid asju meie ümber, aga me lihtsalt ei pane tähele. Jookseme ringi ja teeme kõike seda mida me teeme puhtalt tegemise pärast. Siis olen ühel päeval pensionil ja mõtlen, et mida ma saavutanud olen? Olen elanud täiesti igavat tavalist elu nagu iga teine minu kõrval.

Sõitsin täna laagri nõupidamiselt koju ja mõtlesin kui hästi kõik tegelt on. Nii palju head on meie ümber. Sõbrad, kodu, suvi, vabadus teha mida iganes tahaks. Inimesed meie ümber on eriti vingeks boonuseks. Me saame sellest aru alles siis, kui neid ei ole. Ükspäev oli meil väike ärasaatmispidu Allikate auks ja jutuks tuli mu igavikku läinu vanaonu. Kõigil oli nii palju ilusaid lugusid temast rääkida. Tahaks, et ta veel siin oleks, istuks ta kõrvale ja arutaks maailma asju. Varsti läheb Lisete ära ja teda hakkan ma ka täiega igatsema. Ma ei pruugi temaga väga palju iga päev rääkidagi, aga paljas teadmine, et ta siin paari kipslaadi paksuse seina taga istub, on juba hea.

Mulle meeldib vanu pilte vaadata ja mõni aeg tagasi tegin seda jälle ja leidsin mõne aasta vanused fotod. Nii lahedaid hetki ja reise on olnud. Joosu on vahepeal nii suureks kasvand. Leidsin paraja hunniku eriti armsaid pilte temast ja süda läks täitsa härdaks :)

Harry Potter

2009-08-05T18:46:00.008+03:00

Kui Jonatan sõpradega kinost välja jõudis, olid massid juba tänavatel. See polnud laulupeo rongkäik ega ka pazorr karjuvad vene marodöörid, vaid lauluväljakult naasvad Madonna fännid. Natuke öiseid ummikuid ja lõpuks jõudsin ka koju. Teepeal tuli raadiost vaid intervjuusid kontserdikülastajatega. Täna on tänavatel palju Madonna särkidega inimesi ja raske on leida meediakanalit, mis sellest praegu ei räägiks. Show oli kindlasti võimas. Müts maha inimeste ees, kes oma ande on leidnud, enda üles töötanud ja sellega leiba teenivad. Päris paljudel staaridel, kes oma kultusest toituvad, sõidab ka paraku katus ära.

Fännid on naljakas osa haaremist, kes staaridega kaasa ronivad. Nägin ühte intervjuud endavanuse Soome noormehega, kes on tosinal Madonna kontserdil käinud, endale mitu tattoo’d temast teinud ja nüüd ootab, et staar talle ühe veel skitseeriks. Kõigele lisaks ütles tüüp, et Madonna on tema elu. Mul oleks piinlik seda kõva häälega välja öelda. No olgu, kinkisin kunagi oma klassivennale Madonna kasseti, aga ega see nüüd nii hull ka pole. Ma saan aru, kui 13 aastased tüdrukud nii ütlevad, aga 20ndates noormehe suust sellist asja kuulda on veider ja naljakas.

Minu elu üks osa on ka hea muusika ja selle nautimine. Mäletan eelmisel sügisel Stockholmis Globen Arenal Coldplay’d eesridades nautimas. See oli tõesti elamus! Õnneks aga ei ole mu toas Chris Martini piltidega tapeeti, ega mu biitsepsit ei ilusta ankrud ja pildid temast. Normaalsuse piirides on hea eksisteerida. Paar pühapäeva tagasi käisin Vineyardis, kus Zayas jutlustas igavikulistest ja materiaalsetest asjadest mida me väärtustame, millele oma aega panustame. Nii uskumatu kui see ka pole, siis materiaalsete asjade list tuleb igal juhul kordades pikem. Nii palju tõmblemist ja tühjajooksmist on materiaalsete asjade saavutamiseks ja nende nautimiseks. Ühel päeval neid ei ole enam, kahetsemiseks on siis hilja. Tahan täiega oma 70 aastat eesmärgiga elada, tunda rõõmu igast päevast, mis mulle antud on. Aidata ja teenida teisi enda ümber ning panna neid vastu naeratama.

(A)moraal

2009-07-27T20:21:00.007+03:00

Näide, kuidas 4 pastakast ja wc paberist pinksi laud teha.

Sel nädalavahetusel oli meil Esiku tiimilaager (Esikust lähemalt siit). Sõitsime 3 päevaks Kosele, kus mitmesaja aasta vanuses pastoraadis uue hooaja plaanid paika panime. Kordasime üle oma visiooni, sihi ja eesmärgid. Valisime uue hooaja külalised ja bändid, mõned tiimiliikmed on teise linna või välismaale kolimas, tulemas on ka värsket verd. Võimas on näha, kuidas Jumal tööd teeb. 3 aastaga on keskkooli õpilastest koosnenudt noorteklubist kasvanud arvestatav organisatsioon ja Jumala abiga astume ja laieneme edasi. Nii hea oli koos plaane teha, kartuliputru tampida, leili visata ja niisama kvaliteetaega veeta. Hea on ühistel eesmärkidel pingevabalt töötada, kui meid seob eelkõige side omavahel ja Jumalaga.

Viimasel hommikusöögil tuli meil võileiba süües teemaks vikerkaarepoiste paaraad, mis nädalavahetusel Tallinnas toimus. Sellisel teemal rääkides kogub kindlasti vaenlaseid ja see ei jäta kedagi päris külmaks. (Peab igaks juhuks ära mainima, et ma ei ole homofoob). Aga paar mõtet ma tahaks ikkagi välja tuua. Eelmise nädala postimehes ilmus artikkel, mis rääkis, et Eestis ei võeta samasooliste abielu riigikogus isegi arutlusele. Selle üle on mul hea meel. Rahvast toetaks seda ligikaudu 15 %, võrdluseks võiks tuua Hollandi 85%. Selle koha pealt oleme veel õnneks amoraliseerumata. Imestama paneb, kuidas mõne riigi kirikud asja õigeks mõistavad, see on aga juba teine teema.

Kust tuleb üldse see, et ühel hommikul ärgates avastab inimene, et ups ma olen nüüd homo? Kas UFO’d tegid ajuloputust, peapõrutus, seagripp vms? Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Üks on kindlasti peretraditsioonide kadumine, vabaabielud, katkised perekonnad, ka katkine ühiskond ning mõtlemine. See ei ole normaalne, kui lapsel on ema ja (päris)isa ja (ema elukaaslasest)isa ja (ema armukesest)isa ja (jne)isa. Ehk siis isata kasvanud või 4 isaga kasvanud lapsel tekib natuke vale arusaam elust. Postimehes rääkis veel üks tuntud Eesti laulja/näitleja, et abiellub nüüd peale 10 aastat kooselu, kuna neil sünnib laps. Iseenesest on see tore, kui lõpuks ka ametlik abielu sõlmitakse. Aga tegelikult on abielu point selles, et kedagi armastades ja soovides temaga ülejäänud elu koos veeta, astutakse ühisesse liitu. Mitte ei proovita seda enne erinevate inimestega, kõiksugu huvitavate ja vähemhuvitavate nimede all. Tihti on abielu ajendiks ainult see, et ei suudeta pükse jalas hoida.

Need on teemad, mis panevad tõsiselt mõtlema ja tekitavad muret. Aga Jumal armastab meid kõiki ühtemoodi, nii mind, sind kui ka teda. Seda pean ka mina tegema.

Siis kui säärelihas kasvas

2009-07-23T00:17:00.003+03:00

Väiksemana kui igasugustes laagrites käisin, mõtlesin et miks need noored viitsivad vabatahtlikena kaasa aidata. Nad ei saa ju sellest mitte midagi. Pühapäeva õhtuks, kui Paladel PL rattalaager lõppes oli mulle juba kõik selgeks saanud - see ei olnud lihtsalt oma vaba aja andmine, vaid ka mitmekordselt tagasi saamine, investeerimine.

Sõitsime ratastega ligi 180 km, magasime keskmiselt 5h viiel ööl ja päev läbi oli ringijooksmist, sõitmist ja muud tõmblemist. Inimlikus mõttes on raske mõista, kust see jõud tuli. Üleväsimus on päris koomiline asi, hakkad selliseid asju tegema, et endal ka imelik. Meil oli väga super tiim ja ägedad noored. Kogu 50 liikmeline seltskond nautis seda aega täiga. Seal juhtus ka palju – umbes 10 tüüpi, kes olid haigeks jäänud, said terveks, iga päev oli enamvähem 25 kraadi sooja ja kuum päike. Kuigi ilmateade lubas 18 kraadi ja vihma, pluss veel Hiiumaal ei ole nii soe tavaliselt. Aga Jumal kinkis väga hea aja.

Kui pühapäeva õhtuks mu suvilasse jõudsime, siis oli nii hea lihtsalt passida ja mitte midagi teha. Mõte liikus umbes 5x aeglasemalt kui tavaliselt ja enesetunne oli nagu mädanud kapsal, aga nii hea oli…

Säästulaulupidu, valged sokid ja õllesummer

2009-07-08T20:47:00.006+03:00

Umbes nädal aega tagasi pidas naabrimees sünnipäeva. Aeda oli üles pandud suur telk, lauldi karaooket ja üldse tundus võimas üritus olevat. Öösel kell 01 kuulsin veel kuidas "...ühel seikleval priiuse rüütlil..." bassirütm tuppa kostis. Rõõm, kui nii palju sõpru on. Mõne naabri majaesine on aga kogu aeg tühi.

Meil käisid hiljuti külas Kanada sõbrad. Nende koor tuli laulupeole ja tore oli jälle kohtuda. Linnapildis võis ka päris palju väliseestlasi kohata. Tegelikult on Põhja-Ameerika meessoost turisti päris lihtne teistest eristada. Dresscode'iks on 3 numbrit suuremad valged New Balance'i jooksutossud, põlvini tõmmatud kriitvalged sokid ja šortsid.

Selle-aastane laulupidu oli võimas. Küll aga oli raha kokkuhoidu näitkes ekraanide puudumise näol näha. Nii palju inimesi polevat kordagi veel ühelegi peole kogunenud. Kas tõesti on eestlane ainult rasketel aegadel ühte hoidev ja natukene vähem ülbe? Tundub küll. Sellise loogika järgi võikski kogu aeg raskused olla. Okupatsioon, laulev revolutsioon või kasvõi 5 kohaline külastajate arv Lootuse festivalil on tunnistajaks.

Praegu käib Õllesummer. Pirita tee on autodest umbes ja taaruvad inimesed tuiguvad ühtalselt Pirita ja Kadrioru vahel. Mäletan kui väiksemana ühes kivikarjääris töötasin ja kõik tegijad vennad Õllesummeri saabumisel elevust täis läksid. Võtsid töölt vabad päevad ja pärast järgmine nädalgi ei jaksanud veel tööle tulla. Kultuur on kultuur. Isegi siis, kui seda pole. Ise ma pole õnneks sinna üritusel veel sattunud. Muusika pärast võiks minna, kuigi ega see aasta peale Moby ja GO Bigbandi midagi eriti kuulata pole. Palju sa ikka Tanel Padarit kuulad...

Ma sõidan nädalvahetuseks Pärnusse Suvefestivalile.

Reedel (10. juuli) kell 21.30 Pärnu vallikäärus noortekas "Usu või ise"

Sõna: Peep Saar, muusika: Risttee bänd.

Laupäeval (11. juuli) kell 21.30 Noortekeskuses "In" noortekas "Jälg"

Sõna: Karl-Johannes Allikas, muusika: BoB (www.bob.ee)

3 nädalat

2009-06-26T21:54:00.006+03:00

14 juuni 2008 avasin ma oma bloginduse. Eesmärgiks oli hoida sõpru-tuttavaid kursis sellega, mis minuga Taanis toimuma hakkab. Asi arenes aga igapäevategevuste kajastamisest edasi.

Oli aegu kui mõtelsin, et blogi peavad need, kes mingil viisil sellega edvistavad. Tegelikult eksisin. See ei ole pelgalt avalikus netimaailmas teiste tähelepanu tõmbamine, vaid lihtsalt üks hea väljund oma mõtteid avalikult mõelda. Uskumatu kui paljud inimesed siia tegelikult satuvad. Enamikke ma ei teagi, aga vähemalt 20-40 külastajat iga päev Eestist ja 11'st välisriigist on näitaja, mis ütleb kui suur ja lai internetimaailm tegelikult on.

Nii ilusad ilmad on olnud ja suvi on täiega endasse imenud, et pole aega enam arvutiski istuda. Palju on viimase 3 nädala jooksul toimunud: üks oluline tähtpäev, natuke puhkust suvilas, esimeste sõprade pulmad, väikse õe keskkooli lõpetamine, jaanipäev Saku ja Kohila noortega, sambasse pandud vabadus üle tsekitud, rand ja päikse üledoos. Suvi on lõpuks hakanud tuure üles võtma.

Väiksed poisid saavad hakata nüüd ka rahulikult magama - rahu sinuga Michael (Jackson).

Modernne, postmodernne ja ...

2009-06-06T12:13:00.008+03:00

Loen praegu ühte päris head raamatut kahe sõbra vaimsest teekonnast. Päris palju on see mõtlema pannud. Just selle koha pealt, et kuidas me edasi liigume... Iga põlvkond arvab, et elab muutustes. Need, kes kasutavad muutustes uusi vahendeid, teevad midagi uut moodi, on üleminekul kuskile uude.

Kui vaadata kronoloogilises järjekorras, siis meie ajalugu on selline: 6000 eKr maailma loomine, 2500 eKr algab vanaaeg, 500 pKr algab keskaeg, 1500 pKr algab modernne aeg ja praegu on alanud postmodernne aeg. Siinkohal jätan igale ühele vabaduse uskuda seda, mida ta tahab. Mõni elab 4,5 miljardi vanusel Maal, mõni areneb ahvist, mõni vahetab kehasid iga surma järel jne. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et eelmise lause väited ei vasta tõele. Kõige parem on see teooria, kuidas kõigi elusorganismide arengud käivad läbi samad etapid. Mäletad seda pilti bioloogia õpikus, kus me kõik alguses kalad oleme ja siis arenevad lõpuks kõigist inimesed, kilpkonnad või jääkarud?

Kõige parem on evolutsiooniteooria õpetajate ja uskujate vastus küsimusele "miks te seda õpetate, kui sellel tõepõhja pole?" Nad ütlevad, et paremat põhjendust lihtsalt pole. Doktor, kes selle teooria välja mõtles võltsis oma uuringu tulemusi. See tuli isegi kohe välja ja temalt võeti doktorikraad ära. Siinkohal jään nime võlgu, minu meelest see evolutsiooni isa Darwin päris ei olnud.

Huvitav on vaadata, et tegelikult keskaeg, modernne/postmodernne aeg on täpselt samasugustes valdkondades muutusi teinud või tegemas. Kommunikatsioonitehnoloogia - trükipress versus raadio ja televisioon versus arvuti ja internet. Uus teaduslik maailmavaade - Kopernik kinnitab, et Maa pole universumi keskpunkt versus Einsteini relatiivusteooria ja kvantmehhaanika versus uued võimalused inimese käsitluses psühholoogia, psühhiaatria ja neuropsühholoogia vallas. Transporditehnoloogia - maade avastuseks kaugsõidupurjekas karavell versus õhureisid. Vana majandussüsteemi kokkuvarisemine ja uue tekkimine - turukapitalism asendab feodalismi versus globaalmajandus ja e-kaubandus. Uus sõjaline tehnoloogia - püsside areng loob aluse modernsele jalaväele versus õhujõud, tuumarelv, terrorioht, energiavõrkude sabotaaž ja küberkuriteod.

Meeletult suured muutused. Kui vaadata igapäeva elu ja tänavapilti, siis kõik on väga palju muutunud. Neid muutusi olen mina oma napi 22 eluaasta jooksulgi näinud. Kui saata tänapäeva inimene ajamasinga näiteks keskaega, siis hakkaks palju nalja saama. Nii kohutavalt ei käinud isegi keskaja prostituudidki riides nagu meie praegu, soengu järgi peetaks meid nõidadeks. Naljakas mõelda. Siit tekib küsimus, et kuhu edasi? Kas on veel kuskile minna? Kui palju me jaksame veel areneda? Kui kaua meil veel selleks aega on?

Kus sa läksid, Tõivot?

2009-06-04T10:21:00.006+03:00

Teen märkmiku lahti ja vaatan, et ohhoo täna on jälle kellelgil nimepäev. Ma ei usu, et praegu inimesed enam üldse teavad oma nime päevast. Iga päev on seotud mingi pühakuga, mis on talle mälestuspäevaks. Lisaks sellele on iga kalendritegija oma suva järgi sinna sarnaseid nimesid juurde lisanud.

Minu nime näiteks Eesti kalendris ei olegi. Väga suurt kurvastust ma ei tunne ka. Jonatan on ju rahvusvaheline nimi ja minu nime kirjapilt tuleb täpsemalt Rootsist. Olen ka sellega harj

unud, et 6 inimest 10st kirjutavad selle valesti. Mäletan, et kunagi algklassides ühel tasemetööl olin nii suures pabinas, et kirjutasin ise ka ühe 0-tähe lisaks.

Nimed on üldiselt huvitavad. Väga paneb imestama, miks vanemad oma lastele eriti koledaid nimesid annavad. Kas nad on siis lapse saamise juures nii paanikas või teevad seda puhtast vihast, seda ei tea keegi.

Praegu ei tule õnneks väga hulle näiteid meelde, aga koolis on vahel märkmikku sirvitud ja eriti koledaid nimesid igavates loengutes alla joonitud. Sooviks, et mu tutvusringkonnas oleksid Tõivot, Leidur, Kindel, Vanda, Benita, Jost ja Ulas. Kas Eestis mõni selline tüüp kunagi elanud ka on? Huvitav oleks teada.

Nimi ei riku meest. Rikub küll. Nimi on inimese visiitkaardiks. On nõme, kui see kortsus ja määrdunud on.

PS Mul on hea meel, et Lootuse festival korda läks. Üle 30.000 külastaja, hea muusika ja kõige parem sõnum. Keegi ei saanud üks-kõikseks jääda. Kel kõrvad olid, see sai kuulda...

Naeran või nutan?

2009-05-28T21:10:00.007+03:00

Tegelikult on põhjus miks ma kirjutama hakkasin selle nädalavahetuse suursündmus - Lootuse festival. Miks eestlased kõige vastu võitlevad? Miks teatakse ise ja ei võeta teisi kuulda, või miks ei mõelda natuke suuremalt kui mina ise?

Olude sunnil istusin täna kodus ja juhtusin telekast seitsmeseid uudiseid vaatama, kus härra Linnar Priimägi võika muigega seletas, et Franklin Graham on lihtsalt nalja tegija ja promob ennast, isiku kultus jne. Ometi keegi peab ju sõna jagama, mõni teeb seda lihtsalt paremini, mõni halvemini.

Huvitaval kombel võeti postimees.ee'st maha artikkel pealkirjaga "kurikuulus jutlustaja tuleb Eestisse." Millegipärast võeti see hommikuks maha, ju siis said lapsajakirjanikud aru või teatati neile, kellega tegu - Graham kuulub väga autoriteetsesse organisatsiooni USA's - BGEA, mida suurriigi valitsus väga kõrgelt hindab. Kurikuulus?! Ei saa mõttekäigust aru.

Tahtsin huvi pärast delfist teemat puudutavaid artikleid otsida ja meeli erutavaid kommentaare lugeda. Muidugi ma tean, et see ei tõota midagi head, aga proovida ju võib. Siuksed lahmimised hakkasid kohe esimesel leheküljel peale - usuhullud, bla, bla. Ma kujutan päris hästi ette kuidas inimesed selliseid kommentaare kirjutavad ja siis võidurõõmsalt kõhtu sügavad.

Ei tasu teadmatusest suud lahti teha. Kuidas see ütlus oligi, et rääkimine on hõbe, aga vaikimine kuld. Tegelikult ma ei kibestu, vaid südames on lihtsalt valus seda kõike näha ja kuulda.

R-P iga õhtu kell 18.30 Saku Suurhallis. Laupäeva ja pühapäeva õhtul astub üles 3 grammit võitnud kuulus USA laulja Micheal W. Smith. Sissepääs tasuta. Rohkem infot siit!

A nice pot of tea

2009-05-24T21:54:00.011+03:00

Mulle meeldivad inglased, suuresti nende aktsiendi pärast. USA inglise keelega on nii ära harjunud - seda tuleb telekast, uksest, aknast...

Nüüd olin Pärnus, kus sai terve nädalavahetuse inglastega mõnusalt aega veedetud. Alguses oli esimesest paarist lausest päris raske aru saada. Punastasin, kohmetusin ja ütlesin sorry. Peagi asjad muutusid ja harjusin ära.

Ma tean, et inglased on hullud tee joojad. Olen seda ise mitmel korral Inglismaal näinud ja koolis õppind, aga sellist tee joomist pole ma enne kohanud. Iga paari tunni tagant kees tee, võeti oma teepadjakesed välja ja otsiti külmkapist piima. Öösel pidi ikka mitu metsapeatust tegema.

Kui ma vahepeal Taanis elasin, siis hakkasin musta teed piimaga jooma

ja tükk aega mõtlesin alguses, et kust ma seda maitset tean. Ja siis läks pirn peas põlema - kui me Inglismaal kunagi ammu olime ja vanemad seal õppisid, siis võis ju päris suur šanss olla seda Brittide kaubamärki proovida. See on hea!

Teine lahutamatu asi inglaste juures on muidugi jalgpall. Tüüpide kodulinna meeskond - Middlesbrough tiim on sel hooajal Preamier League'st välja langemas ja tänu sellele on kogu regioon järgmine aasta kannatamas - tööstus, kaubandus jne. Päris uskumatu, kui palju rahasid jalgpalli ümber liigub ja kui palju see sisse toob.

Lõpetuseks lükkan ümber müüdi, et Briti huumor on halb. Sõitsime Pärnust Tallinna lennujaama ja napi pooleteise tunni jooksul käis lihtsalt selline nali, et endal oli ka vahepeal valus olla.

Stiilinäide selleaastasest uuest puuladumisviisist Pärnus:

Lootuse festival

2009-05-21T20:11:00.005+03:00

Ütlen nii palju omalt poolt lisaks, et see on suurim kristlik üritus, mis Eestis toimunud on ja võib-olla üldse toimuma saab. Programmi ja kogu festivali heaks on inimesed juba aasta aega ettevalmistusi teinud. Üle 15 000 registreerunu väljaspoolt Tallinna pole meie mastaabis väike number. Tule kuula head muusikat ja head sõnumit. Jäta oma eelarvamused kõrvale ja tule kohale, Saku suurhallis näeme! :)

(Et flaierit korralikult lugeda, kliki sinna peale)

Lõhn

2009-05-13T18:13:00.005+03:00

Ma sain vist eile elamuse. Kõndisin tänaval ja järsku tuli kuskilt mingi hea lõhn. Selline, mida pole pikka aega tundnud. Veidi edasi kõndides nägin, kuidas ühes lasteaia hoovis tädikene muru niitis.

Hiljem kõndisin bussipeatusest koju ja suure toominga ääres sukeldusin ma sõna otseses mõttes heasse lõhna, mis selle puu õitest tuli.

Mõnekümne meetri pärast tabas mind naabri aiast tulev grill-liha lõhn. Vaat see oli alles päev. Neid lõhasid polnud juba peaaegu 9 kuud tundnud. Naljakas, et polnud nendest puudust tundnud. Kuid nüüd on valged ööd ukse ees ja suve lõhnad juba ringi hiilimas.

Tavaliselt saadakse maitseelamusi, ma sain lõhnaelamuse!

AlkoSTOP

2009-05-10T14:04:00.004+03:00

Alkohol on normaalne. Meie ühiskonnas on alkoholi tarbimine täiesti ok. Minnakse poodi ja ostetakse suurtes kogustes kõiksugu kangemat kraami. Juhtusin ükspäev õhtustes uudistes nägema, kuidas inimesed suure probleemi ees olid, kuna 30. aprillil lõpetati juba kell 14.00 alkoholi müük ja pikk nädalavahetus tõotas pekki minevat.

Reede lõunal trennist tulles kuulsin, kuidas riietusruumis paar minuvanust tüüpi omavahel vestlesid ja suure rõõmuga teatasid, et jesss! nüüd tuleb nädalavahetus ja saab jälle jooma hakata. Ja kui välja tuli, et üks nendest iga nädalavahetus ennast laua alla ei joo, siis küsiti ta käest imestnult, et mis tal viga on... hmmm.

Isa käis reedel oma kursa kokkutulekul. Suur osa seltskonnast on enda välimust 10 aastat vanemaks joonud. Selja taga on 2-3 lahutust, elatakse 4. naisega koos ja mõni on pidanud kõigile oma eelnevale 3 naisele maja jätma. Päris kurnav? Kas lahendus on abielulahutuses ja alkoholis?

Vastuoluline on suhtumine, et alkohol on normaalne, aga alkohoolikud mitte. Miks hoitakse tänaval maani täis inimesest eemale, tema hais häirib ja temale heidetakse põlastunud pilke. Reede õhtul tulen 6-packi ja viinadega külla, miks ma aga teisi medikamente nagu Sudafedi nohusiirupit liitrite kaupa ei joo?

Teaduslikult on kindlaks tehtud, et vein on näiteks tervisele kasulik. Ja paljudes kultuurides on veiniklaas või kann õlut prae kõrvale normaalne. Ühel hetkel tuleb ei öelda. Ei jooda ju hommikul 5 tassi kohvi, ega lõunaks sööda 6 praadi pasta blogneset. Mis siis, kui klaasidest saavad liitrid?

Mõtlen südamest

2009-05-04T17:37:00.006+03:00

Kui sa oled noor nagu mina, siis see on just sinule. Mu kirikus on 2 nädala pärast üks suurem noorteüritus toimumas. See toimub kord kvartalis ja on mõeldud noorele, kes iga päev ei satu kirikusse või kes ei käi seal üldse.

Ma ei kutsu sind sellepärast, et ma taevas parema elamise saaksin, oma pastorilt preemiaks rahasumma või veel midagi muud kummalist (igaks juhuks põhjendan ära, et need näited ei vasta ükski tõele!). Ma kutsun sellepärast, et sa võiksid kogeda seda sama rõõmu ja rahu ning armastust oma südames. Et see tühi koht saaks täidetud. Kas sa oled mõelnud, mis on sinu elu mõte? Miks sa seda teed, mida sa teed? Me kõik oleme otsinguil...

Vaata reklmaamvideot siit.

Teekonnal

2009-04-30T10:24:00.004+03:00

Olid ajad, kui 3 aastat järjest sai uut Sõrmuste isanda filmi oodatud. See oli omamaoodi fenomen ja esimesed seansid olid alati kohe välja müüdud. Ühelt poolt sõprade mõjutusel, teisalt suurest huvist palusin endale ka triloogia kunagi jõuludeks kinkida.

Kahjuks ei loe ma just liiga palju raamatuid. Sama lugu oli ka nende raamatutega. Viimast osa olin juba vähemalt 4 aastat lugend ja nüüd viisin asja edukalt lõpule. Tegelikult on väga nõme ja raske lugeda, kui oled sellest enne juba filmi näinud. Selline värk on, et teatavasti tekib lugedes silme ette pilt ja sündmustikust hakkab film jooksma. Kui sa seda enne tegelikult juba näinud oled, siis üritad kogu aeg neid kokku sobitada ning teineteisega asendada ja see on oiiii kui tüütu. Head olid need kohad, mida filmis polnud, siis sai oma kujutlusvõime rahulikult autopiloodile panna.

Hakkasin mõtlema, et kui palju tegelikult nende raamatute sisu meie elu peegeldab. Samas pole ime, kuna Tolkien oli ise ka kristlane. Meie elu algab ilusa lapsepõlve ja noorusega = elu Kääbiklas.

Siis tulevad raskused, eluvõitlused ja otsuste langetamised = vennaskonna teekond ja lahingud, missiooni täitmine. Asi lõppeb ilusti - tagasi Kääbiklasse, edukas teekond seljataga ja laevadega uuele maale...

Kui on elul mõte ja eesmärk, siis on lihtne raskustes toime tulla. Justkui tagataskus oleks alati võti, millega saab väljapääsu igast olukorrast. Ma fail'in täiega ja kogu aeg, aga see on kõik andeks antud. See on kõige võimsam teadmine! Olen oma lühikese elu jooksul täiega valesid ja halbu otsuseid langetanud, aga see ei loe, sest see on minevik.

Mis siis kui kõik ongi väga hästi? Nagu eelmine pühapäeva hommik, enne kirikut vaatasin kuidas Josh Emajõe kaldal seisis ja reelingust kinni hoidis. Pärast viskasin kvaliteetnalja, et "I saw you wanted to make a suicide." Mille peale ta muiates vastas "Yeah, it's no point to live, when everything is super!"

Roheline mätas

2009-04-26T22:44:00.006+03:00

Kliima soojeneb ja kasvuhoone gaase paiskub igalt poolt õhku. Õnneks on Eestis päris tervislik elada. Pole meil suuri linnasid, tehaseid ega muud säärast, küll aga prügimägi igas metsatukas. Sellele vaatamata on kliima kasvõi viimase 10 aasta jooksul märkimisväärselt muutunud - näiteks on talv nüüd peamiselt jaanuari ja veebruari kandunud.

Ilm on huvitav sel nädalal olnud. Eelmine laupäev sai põhimõtteliselt õues lund rookida, täna võis aga Toomemäel paljajalu ringi joosta ja päikest võtta, sest temperatuur oli tugevalt 20 kraadi ümber. Lahe on see, kui sillas võib kevadest olla. Ei ole siin ju midagi nii erilist. Kahekümne teine kord juba seda näha, aga ikka on nii ilus.

Eks asja teeb see ka eriliseks, et saab jälle üle poole aasta päikest näha ja alustada uut akudelaadimissessiooni. Imelik on päikse käes oma laibavärvi käsi vaadata... aga kõik muutub!

PS Mis tunne on kui väike õde lõpukirjandit kirjutab? Väike närv endalgi sees.

PPS Kas sa oled juba oma pööningu ja garaaži prahist tühjaks tassind ja metsaalla viinud? Oleks aeg rahvustraditsioone järgida...

Siis kui ma Taani prints olin

2009-04-24T10:22:00.003+03:00

Eile leidsin oma postkastist Taani tuludeklaratsiooni. Kahjuks pole aga midagi deklareerida.

Istusin ükspäev Oleviste tornis tööl ja panin sügisese Euroopa tripi videoklipid kokku. Ikka väga äge seltskond ja reis oli. Vahel igatsen neid tüüpe. Üpriski ägedad olid.

Kaks kärbest

2009-04-16T20:00:00.005+03:00

Hea on saada kaks kärbest ühe hoobiga. Laupäeval on väga hea kontsert Trepikoja plaadi esitlusel ja pühapäeval on väga hea üritus Sakus - Esik. Kohale tuleb Eesti üks ägedamaid kristlikke bände - Risttee Tartust ja sõna jagab menujutlustaja Märt Saar. Üks muhe muusikakriitik Pärnust nimetas seda koguni parimaks kristlikuks bändiks Eestis. Ka mina olen olude sunnil kohustatud tema arvamusega nõustuma :) Nii on! Tulge ja veenduge ise!

Kutse sulle

2009-04-15T22:26:00.004+03:00

Üks väga hea esitlus on tulemas. Viimsis näeme!

One Way, dead end

2009-04-11T23:31:00.016+03:00

Kui küsida eestlase käest, mis pühad praegu on, siis mis ta vastaks? Ma olen üpriski kindel, et karvased jänesed, kollased tibud ja värvilised munad teemaks tuleksid. Mõni intelligentsem pakuks võib-olla ka lihavõtteid. Tegelikult tähistab kristlik maailm kirikuaasta suurimat püha: Kristuse surma ja ülestõusmist ehk võitu.

Suur reede ei ole mitte töönädalast välja magamiseks ja vaikne laupäev koristamiseks ega auto pesemiseks. Suurel reedel löödi Jeesus risti ja kolmandal päeval (pühapäeval), I ülestõusmispühal äratati ta üles. Läänemaailm tähistab ka II ülestõusmispüha ja esmaspäev on kõigil vaba.

Enamik riigipühasid ja vabu päevi on kiriku kalendriga seotud: kolmekuningapäev, Suur reede, I/II ülestõusmispüha, jaanipäev, jõulud ja mujal maailmas ka mitmed teised päevad. Miks Eestis need kõik vabad pole ja miks inimesed nende tähendust ei tea? Õigus küll, esiteks oleks see ühe usu peale surumine ja kui religiooniõpetus koolis oleks, siis piiraks see meie vabadust ja ei laseks ise mõelda ega otustada.

Vaatamata sellele on Euroopa kristliku taustaga ja meie regiooni riigiusuks on kõikjal kristlus. Laias laastus kas siis luterluse või katoliikluse näol. Asja teeb veelgi huvitavamaks, samas ka kurvemaks see, et Euroopa on hetkel meie planeedi paganlikuim osa. Olgugi, et siit sai kord kõik alguse.

Ja Maa üks kõige paganlikumaid riike on Eesti. Olen mõelnud, et miks see nii on? Kindlasti mängib siin üht juhtrolli NSV Liit. Ateistlik kooliprogramm ja õpetus kannab nüüd, mitukümmend aastat hiljem, veel hästi vilja. Usku pole vaja, see on nõrkadele ja ebastabiilsetele. See on neile, kes ise hakkama ei saa. Aga mitte keegi meist ei saagi ise hakkama, selleks on ainult üks võimalus.

Tüng

2009-04-01T22:49:00.003+03:00

Mulle pole kunagi see aprillinalja värk päris kohale jõudnud. Kui ma laps olin, siis pidi ikka mingi kohustusliku nalja ära tegema. Kuigi ühel hetkel ei olnud see enam üldse naljakas. Mingi periood tegi ema 4-5 aastat järjest sama nalja, kui ta mind lausega "Jon, ärka üles, vaata - lund on jälle sadanud" äratas. Olin silmapilk üleval ja vahtisin ehmunult aknast välja, mille peale "APRILL" kõlas.

Tänapäeval tehakse sellist nalja, et muudetakse enne 1. aprilli orkutis näiteks oma sünnipäev ära ja siis tulevad kõik õnnitlema. Iseenesest päris naljakas. Aga suht arusaadav, kui ühel päeval vaatad, et umbes 5 sõpra järsku oma sünnipäeva muutnud on. Eks orkut tegelt selline "Palju õnne! :)" edastamis koht ole. Ise teen täpselt samamoodi.

Hommikul sain Kata käest enda tünga kätte, mis õnneks või kahjuks jäi päeva ainukeseks. Seda erilisem see oli. "Joon tead, Mute Math tuleb Stockholmi. Lähme kuulama, eks?"

Coca-cola

2009-03-30T20:46:00.005+03:00

"Kas te viibisite 1960-1965. aastatel Inglismaal?"

"Kas te olete viimase poole aasta jooksul Egiptuses Niiluse piirkonnas viibinud?"

... ja mitmed teised intrigeerivad küsimused. Põhiliselt panin ristid "Ei" lahtritesse. Neile sobis. Räägin siis Verekeskuse ankeedist, mille pidi enne doonoriks hakkamist täitma. Sai ka mahla, šokolaadi ja muud eluks vajalikku.

Asi siis selles, et olen umbes väga pikka aega mõelnud, et huvitav mis veri mul on. Kas mul üldse veri on? Täna sain siis nendele müstilistele küsimustele vastused. Veri on. Isegi mingisse gruppi kuulub. Haruldane ma õnneks või kahjuks pole. See-eest sobib mu veri kõigile ja ise vajan ainult endasuguste oma. Väike heategu tehtud. Esimene doonorluse kogemus. Pumpasin võimsalt ühe Coca-cola pudeli täie täis ja nüüd jääb loodetavasti keegi tänu sellele ellu. Endal ka hea olla. Praegu natuke uimane, aga värske hakkas kohe toolilt püsti tõustes.

Varas

2009-03-29T19:47:00.009+03:00

On pime reede õhtu. Eelarve kokkuhoiu tarbeks pole veel tänavavalgustust õnneks välja lülitatud. Kalpsan sooja kevadpäikse poolt üles sulanud lompide vahel ja otsin meeleheitlikult Tartus aadressi Lai 57, kus Genialistide klubi asub. Lõpuks kuuled, et keegi tänaval pöördub vastutulija poole sama murega. Õnneks osatakse aidata ja 3 seltskonda suunduvad pimedasse nurgatagusesse ja leiavad õige ukse. Sees pakutakse soodsat tudengi, pensionäri ja invaliidi piletit ning ostan variant nr kahe. Lähme kollaste reformpõhjaga vooditega ruumist mööda, trepist üles.

Siis jõuame punaseks võõbatud seinte ja musta laega saali ning võtame taharitta pehmete patjade peal istet. Kui tõenäoline on, et seal omamoodi kultuurikatlas tuttavaid leiad? Üpriski nullilähedane, kuid siiski leidus. Tegelikult oli seal sellise jazzkollektiivi nagu Arcticum - Nordic Secrets nimelise plaadi esitluskontsert (kuula). Taustaks oli film Eesti loodusest. Intiimne õhkkond ja väga hea bänd. Äge oli vaadata kuidas action laval käis ja vennad vaikselt keevitasid. Elamus missugune!

Sellega ei olnud veel õhtu lõppenud. Seejärel tuli lavale bänd, mille kontserdile olen vähemalt 4 aastat minna tahtnud. Lõpuks õnnestuski. Daamid ja härrad, saage tuttavaks - ansambel Thief (kuula)! See oli alles muusikaelamus! (vähemalt mu top kolme kuuluv kontsert) Käisin küll sügiselt üht maailma parimat bändi - Coldplay'd kuulamas, kuid Thief ei jäänud sugugi alla! Nüüd tuleks veel Mute Math ka ära kuulata ja siis ongi planeedi parim muusika lives ära nähtud, kuulatud.

PS Bändi singli võid tõmmata siit. Lausa legaalne!

Tahtsin veel selle huvitava tsitaadi eilsele postitusele lisada

2009-03-24T14:58:00.006+02:00

"Jutlus on Piibli- ja elunarratiivi põimumisalal – jumalateenistuse või misjoni kontekstis – toimuv inimlik katse Jumala toimimist seletada ja kogetavana võimaldada, nii et selles kommunikatsiooniaktis osalejad avanevad sellest tulenevatele muutustele."

Saladus, kunst - see on jutlus

2009-03-23T12:37:00.006+02:00

Üks naine läks Mahatma Gandhi juurde ja ütles, et too tema pojaga räägiks, et noormees suhkrust tees loobuks. Mahatma oli nõus, aga palus selleks enne 1 kuu aega. Selle aja möödudes läks naine Gandhi juurde tagasi, tänas ja küsis, et miks siis ikkagi 1 kuud selleks vestluseks eelnevalt vaja läks. Vastus oli lihtne: mees pidi ise enne suhkrust tees loobuma.

Selle näitega algas nädalavehtusel Pärnus jutlustajate jututuba. Samasta ennast auditooriumiga, kui sa neile rääkima hakkad. Saavad nemad sinust paremini aru ja on sinul lihtsam rääkida. Terve päeva kestnud konverentsil rääkisid mitmed tunnustatud nimed Eesti erinevatest konfessioonidest ja kõrg/ülikoolidest. Kui esimese osa lõpus teiste Oleviste sõpradega 3. reast püsti tõusime ja kohvipausile läksime, avaldas vaatepilt selja taga aukartust. Saal oli paksult kõiki autoriteete täis, keda oled harjunud kantslis või raadios kuulama.

Asja tegi veelgi huvitavamaks kui lõunasöögi lauas mu pastor meid lähdal seisvatele "suurmeistritele" tutvustas: need on Oleviste tulevased "meistrid", ise muhedalt naeratades. Selle peale ei osanud muud teha kui vaikselt punastades vastu naeratada. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu konverents oli väga mõtlevapanev ja innustav.

Pikk maa on veel minna, kui sellel alal teenima hakata. Kui ka ei hakkaks, siis ei jooksnud info tühja. Nagu keegi öelnud on: "Esimesed 100 jutlust lähevad metsa niikuinii, peale seda hakkab midagi tulema!" See üheltpoolt julgustas, teisalt teadvustas kui palju teha veel. Seda meenutas mulle läbi huumoriprisma üks mu hea sõber, kui peale eelmise nädala debüütjutlust noortekal maha istusin.

Vastasin just oma hea Leedu sõbra e-mailile, et millega ma praegu tegelen ja hakkasin pärast mõtlema, et miks ma teen noortetööd? Jah, see on mul südames ja mulle meeldib seda teha. Aga teiselt poolt on see tulevikku investeerimine. Sest nendes noortes, kellega kokku puutume on Eesti tulevik. Praegu kujunevad nendest isiksused, neil kujunevad väärtusinnangud ja hoiakud. Ja neid on 300.000!

Siin või seal?

2009-03-16T13:54:00.010+02:00

Mätas kuivab. Jääpurikas tilgub. Vahelduseks sajab lund ka juurde, et kevad liiga ruttu kätte ei tuleks. Päike soojendab juba eriti soojalt, ükspäev lausa kõrvetas selja tagant, kui kooli poole tatsasin.

Täna hommikul sõitis üks rekka bussist mööda ja korraga tuli heldimus peale, südame alt läks soojaks. Mitte selle auto pärast, vaid silt sellel ütles "Dan æg". Taani muna.

Vahel olen mõelnud, et tahaks korraks tagasi sinna. See oli ikkagi väga hea aeg elada omapäi, õppida ennast ja elu tundma. Ma usun, et kasvasin seal päris palju. Nii praktiliste oskuste kui ka eriala ja vaimse koha pealt, sest oli palju aega enda jaoks.

Tihti olen mõelnud, et mida ma praegu teeks, kui ma veel Horsensis elaks. Mitu korda olen üles ärganud ja vaadanud, et kodus olen hoopiski. Kuigi unenäos olin just Taanis.

Tegelikult on siin natuke parem. Sest mul on siin kõik, mis Taanis puudu oli - sõbrad, oma kodu ja pere, kogudus ja turvaline ning tuttav keskkond.

Päiksepaiste ja linnulaul

2009-03-06T11:21:00.005+02:00

Ärkasin paar päeva tagasi hirmunult üles, et olen sisse maganud. Tegelikult oli lihtsalt valgeks läinud, kuigi kell polnud veel kaheksagi. Kolmapäeva õhtul Esiku koosolekule minnes oli sama jama, kell oli juba pool 6 ja väljas ikka veel valge. Eile näitas termomeeter 6 kraadi ja päike paistis nii soojalt. Eriti mõnus.

Sellise päiksepaistelise poolsooja ilmaga, kui lumi sulab ja linnud aina kõvemini laulavad, tulevad mulle Saksamaa kevaded meelde. Kõigepealt aasta 1993, kui vanemad Boodenseehofi piiblikoolis õppisid ja mina lumehangedes teiste omasugustega ringi jooksin ja üle järve Austria Alpe vaatasin. Peale seda on veel mitmeid kordi Lõuna-Saksamaa kevadet ja Schwartzwaldi ilu nautida saanud. Mõned aastad tagasi, kui keskkooli lõpetamine parasjagu käsil oli, läksime sõpradega nädalaks sinna kanti ringi kruiisima. Iga päevaga soojendas päike aina rohkem, pidi prillid sahtlipõhjast välja otsima ja mõni päev oli juba t-särgi väelgi palav olla.

Selline aeg on vist üks mu lemmikumaid. Ainuke jama on see, et ma võtan ühel hetkel vastu otsuse, et nüüd on kevad ja ma ei kanna enam talve riideid, misjärel tervis kehvaks läheb. Aga asi on põhimõttes, poolest aastast talveriiete kandmist aitab.

Kõige tähtsam küsimus versus veel tähtsam küsimus

2009-03-01T22:55:00.014+02:00

Lõpetasin just Peep Vainu bestselleri "Kõige tähsam küsimus". Väidetavalt üks hetke parimaid Eesti raamatuid, paljud poed on sellest lausa tühjaks ostetud. See ilutses mul ka projektijuhtimise arvestuse soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Sõbrad märkasid raamatu ka kohe sünnipäevaks kinkida. Nii või teisiti oleks selle tegelikult ilma kooli poolse soovitusetagi ja kasvõi raamatukogust laenutades läbi tahtnud lugeda.

Ma ei hindaks seda nii kõrgelt, kui mitmed ajakirjanduses teinud on. Tundub sellise ameerikaliku eneseabi raamatuna, mida läbivad iga 10 lehekülje tagant Vainu raamatumüügi kogemused USAs, osavõtt saatest Tantsud tähtedega ja koolitused, vahel ka sütelkõnni temaatika. Tegelikult hakkab see üsna ruttu tüütama. Ja kogu selline vedel "sa saad sellega hakkama, usu endasse", populistlik, ameerikalik pähemäärimine pani kohati mingi bloki ette.

Tegelikult ei taha raamatut maha teha, ma lihtsalt ei saanud sealt ise mingit eriti suurt ahhaaa elamust, oli nagu üks pooletunnine reality show. Võib-olla oli asi tingitud ka sellest, et lugesin eelnevalt üpriski sarnast raamatut, mis oli aga tegeliku sisuga (vaata siia). Vainul oli see "päris mõte" raamatust puudu ja mul ei ole probleemi motivatsiooni või enda tööle rakendamisega, sellega saab enamjaolt alati hakkama - arvatavasti sellepärast jäigi vaimustus tulemata.

Praegu olin just terve nädalavahetuse Türil, kus toimus noortejuhtide konverents

"Põlev pirn". Motiveeriv on olla üritusel, millest naudid iga hetke 3 päeva järjest. Parim seltskond, parimad loengud ja seminarid. Julgustav oli näha enda ümber teisi noortejuhte Eesti erinevatest kogudustest, kes sama missiooni kannavad. Väga palju head olemist, nalja ja vanade sõprussidemete soojendamist. Aitäh GoingUpile!

Teiste vahel

2009-02-23T17:58:00.006+02:00

Eestis on vastandid. Olid väga head ajad ja praegu halvemad; on kuumust ja külma; põuda, üleujutusi ja lumetorme; omariiklust ja okupatsiooni; omariikluse sündi ja surma; naeru ja pisaraid, see nimekiri on tegelikult lõputu...

Huvitav on mõelda me lipule. Ei pea seletama, mida need kolm värvi me trikolooril tähendavad, see on juba lapsest saadik selge. Aga miks on halvim ja raske just lootuse ja teiselt poolt puhtuse vahel. Must süda puhta südame ja parema tuleviku vahel. See on natuke irooniline. Teisalt jällegi parema tuleviku lootus ja tagasivaade halbadesse ning väga halbadesse aegadesse.

Palju võib spekuleerida ja oletada, milline oleks Eesti täna,

kui punaväed ja teised võimud siit poleks üle jooksnud. Eesti on ajaloo vältel sõna otseses mõttes maha põletatud ja tühjaks tapetud. Ja mitte ainult paar korda. Sellele vaatamata oleme suutnud püsima jääda, aga kauaks veel? Kuivõrd elujõuline on sahisevas kiledressis BMW'ga rahvus? Väärtushinnangud on teine suur küsimärk, samuti vabaabielud, alkoholism, narkomaania jne.

Ma olen päris kindel, et kui me oleks näiteks keskajast või kasvõi peale esimest vabariiki iseseisvuse säilitanud, oleks me praegu asjalik ja hästi arenenud Põhja-Euroopa riik. Tegelikult oleks õigem meid Ida-Euroopaks pidada, aga eestlasele kohaselt ma nii ei tee.

Ma tahan uhkuse ja auga homme hommikul lipu heisata. Ma tahan uhkust tunda, et olen eestlane ja ma tahan, et kui mu esiisad mind näeksid, ei peaks nad mu pärast häbi tundma, sest see mille eest nad verd valasid ei olnud kasutu. Ma ei pea ennast teistest paremaks, vaid ma tean miks ma elan ja mille jaoks. Ma vaatan üles sinist värvi ja seda, mis selle taga ja kohal on.

Kas tõsi...?

2009-02-21T16:40:00.008+02:00

Tegelikult oli naljakas kui isa eile mingist kuldmedalist rääkis. Me kodus ei ole spordi teemad eriti päevakohased, kui just mingit suurvõistlust pole. Ohh üllatust! Tuli välja, et ongi MM. Ma ei teadnud sellest midagi. Üks õppejõud mainis, mingist naiste distantsist paar päeva tagasi, aga ma ei süvenenud tema juttu.

Täna kirjutab Norra suuruselt teise ajalehe endine sporditoimetaja, kui üllatav on Veerpalu võit. Loomulikult tuli päevakorda dopingu teema, loodame et see tõele ei vasta. Aga eks see medal tegelikult olegi üllatav. Vahepeal oli mees aastaks suusamaailmast väljas, kui ta põlveoperatsioonist kosus. Aga motivatsioon ja eesmärk panevad kõvasti treenima ja medal(id) tuleb(vad).

Kata üks õppejõud rääkis mõned päevad tagasi, et Veerpalu võidab sellelt MM'ilt medali. Nimelt teeb tüüp Veerpalule toitumiskavasid ja ütles, et mees on väga heas vormis ja söönud väga õigeid asju. Eile võis seda oma silmaga (kuldmedali näol) näha.

Selliseks suurvõistluseks valmistumine on väga suur ettevõtmine. Palju treenimist, õige toitumine ja 100% motivatsiooni. Selle taga ei ole ainult sportlane ise, vaid lisaks kümned inimesed, kes tema tiimis töötavad. Päris muljetavaldav! Paralleeliks võib meie elu tuua: elame meie, kristlased, eesmärgiga teenida Jumalat ja kaasinimesi. Ainult, et tasuks pole õnneks mitte tolmu koguv medal, vaid igavene elu.

Insultare krampicus

2009-02-17T18:56:00.008+02:00

Mõnda aega olen mõelnud, et tahan lõpuks ometi tervislikult elama hakata. Süüa õigesti ja õigel kellaajal, magada, tegeleda väikestviisi spordiga ja loomulikult käib ka vaimne tervis siia kategooriasse. "Terves kehas terve vaim! " nagu poeet Juvenal on öelnud.

Tegelikult ei ole asjad hullud, natuke peab söömise kallal vaeva nägema ja kui stippi hakkab saama, siis saab trenni ka tagasi minna, ülejäänd asjad on paigas.

Mu unistus on, et ma oleksin selline mees, kes 67 aastasena kiiktoolis hommiku kohvi naudib ja postimeest loeb. Pealelõunal läheb ujuma või metsa alla sörkima. Selle nimel on kõvasti vaja töötada, et mitte enne Eesti mehe ametlikku eluiga ära kustuda.

Üldiselt olen päris terve olnud ja suurematest terviserikketest pääsenud. Kõik halb, mis on tulnud, on ka kiiresti möödunud. Hooajalised nuuskamis- ja taruvaigu kurku pihustamisrituaalid käivad me põhjamaise kliima juurde, see on normaalne.

Täna koristasin kööki, kui vanaisa ja Joosuga olime lõunatanud. "Nüüd peaks kapi naljale toetuma," käis mul peast läbi ja seda ma ka tegin. Siis hakkas silme ees virvendama ja oimu kohtadelt oleks nagu keegi surunud, neelata oli raske, lõuga ei saanud liigutada ja pea oli väga imelik...

Eesti mees on tugev. Kui püsti seisab, siis on terve ja arsti pole vaja. Mina seisin.

Sõber kiivi

2009-02-15T14:21:00.004+02:00

Mida mõltesid sina eile, kui sa "head sõbrapäeva" kõigile ütlesid? Kas sa mõtlesid üldse midagi?

Imelik on see, et paljud pühad ja tähtpäevad on muutunud kaubanduslikuks nähtuseks. Just selle pärast, et ettevõtjad tavalisest suurema kasumi saaksid. Algavad jõulud juba novembri alguses ja Tallinnas olid nad veel eelmisel nädalal: Tammsaare pargis oli kuusk jõulutuledes ja tee kohal rippusid ka tulukesed. Võib-olla on see raha kokkuhoid, et neid mitte maha võtta, vaid aastaringselt üleval hoida. Mina ei tea. Euroopas ja mujal maailmas lõppevad jõulud 6. jaanuaril Kolmekuningapäevaga.

Hea on ka sõpru meeles pidada ka 3. juunil ja 17. oktoobril, mitte ainule 14. veebruaril. Sellele vaatamata ütlesin ka mina eile Tartus mõnele sõbrale seda klišeena kõlavat lauset. Tore päev oli. Käisime Cinamonis "Operatsioon Valküüri" vaatamas. Film Hitleri Saksamaast, kus isegi Peipsi järv ära mainiti.

Õhtul oli mõnus istumine sõpradega. Daniel ja Eleri tõid kõigile sõpradele ühe puuvilja, mis nende arvates teda kõige rohkem iseloomustas. Maitsesin mingit eriti naljakat karvast asja, mille nime enam ei mäleta. Selle söömise õpetuseks pidi enne youtube'ist videot vaatama! Mina olin karvane ja stiilne kiivi...

www.esik.ee

2009-02-10T19:57:00.001+02:00

Inimesed (osa 2)

2009-02-07T16:11:00.007+02:00

Mõtlesin, et eelmine mõtteavaldus kiskus liiga kriitilseks. Peaks asja natuke neutraalsemaks tegema ja midagi positiivsemat lisama.

Pillekas tegi huvitava märkuse, et kuidas eestlased küsimusele "Kuidas sul läheb?" reageerivad. Enamasti on vastuseks kas "hästi" või "normaalselt". Tegelikult ei oma reaalsus seal juures üldsegi tähtsust.

Teine asi on see, kuidas üldse oma tundeid väljendada või midagi ilusat öelda. Vahel justkui jääks sõnadest puudu. Näiteks kõlab mõni väljend inglise keeles nii palju paremini, et seda ei saagi eesti keelde tõlkida. Tähendus läheks justkui kaduma või see kõlaks liiga koledasti.

Aga ilusatest inimestest ka. Eelmine kord rääkisin mustadest lammastest, täna võtaks valged ette. Kas sa suudad seda tunnet ette kujutada, kui räägid väga targa inimesega, loed mõnda eriti hea autori raamatut või istud lihtsalt intelligentses seltskonnas? Mul on alati peale seda väga hea tunne, nagu oleks raskelt eksamilt maksimum punktisummaga naasnud või millegi ilusaga hakkama saanud.

See ehitab üles, paneb teisiti mõtlema, motiveerib mingil imelikul viisil. Vastukaaluks sellele, räägib mõni tüüp vahetpidamata, kuidas ta tänaval kellegagi kiirendas ja kui hea mootoriga autot ta tahab ja kuidas ta ühel päeval Viimsisse villasse elama kolib. 2 jalaga maapeal on kuidagi muhedam olla.

Eile istusime ühes jazz-kohvikus ja kuulasime Jana keikat, nautisime kohvi ja selstkonda. Kusjuures sattusime üpriski juhuslikult sinna kõik kokku. Hästi mõnus oli. Huvitava fakti avastasime lõpuks, et umbes 3/4 seltskonnast on Erasmusega mõnda aega välismaal õppinud. Või nagu Lisanna ütles kunagi: "Kui ma su blogi lugesin, siis iga kord tuli kõik nii tuttav ette". Pole ime, oli tema ju aastakese Hispaanias. Panen sulle südametunnistusele, et kui sa veel tudeng oled, siis pole hilja oma koolis välissuhete osakonda üks avaldus viia. Seda võimalust ei saa kasutamata jätta!!

Ilus päev lõppes paksu lumesajuga. Nagu jõulud oleks tagasi tulnud. Kiiremini kui 40 km/h ei saanud sõita, sest nähtavus oli nii halb ja raske oli kõnniteed tänavast eristada. Väga ilus...

Inimesed

2009-02-05T16:22:00.005+02:00

Neid on nii palju ja nüüdseks juba üle 6,75 miljardi. Mõni on kollane, mõni valge, teine jälle must või pilukas. Aga kõik on erinevad. Reeglina meelidib mulle, kui seltskonnas on keegi uus inimene. Vahel on see põnev, teinekord võib jällegi tüütu olla. Oleneb olukorrast.

Täna pidime suhtlemispsühholoogia tunnis oma gruppidega punamütsikese muinasjutu lavastama. Väga huvitav oli vaadata, kuidas kõik asjale erinevalt lähenesid. Mõni tõi poliitikaga paralleele: vanaema - pensionäär; punamütsike - lapselaps, kes pensionit tooma läheb; hunt - Maret Maripuu; jahimees - Vilja Savisaar. Meie tegime minu ideevälgatuse ajel Onu Raivo Jutupliiatsit, nii et tahvlile tekkis väike koomiks. Ühed tüübid tegid lavastuse, kus punamütsike läks vanaemale uusi süstlaid viima. Nimelt oli väikse tüdruku asemel ropu suuga narkomaan. Üllatama pani noormehe keelekasutus, kes üritas võimalikult tõetruult oma rolli täita. Pärast oligi arutelu vaadatud näidentite kohta ja koos tõdeti, et selline halb keelepruuk on nii tavaliseks muutunud, et see ei häirigi enam kedagi. Mind pani see väga mõtlema. Kas tõesti? Häirib ikka küll ja vägagi. Ma olen ennegi mõelnud, et miks üks inimene ropendab, kasutab imalaid väljendeid... Mis see temale annab? Kogub ta sellega respekti või üritab paista parem? Mina ei tea seda. Ometi on meie ümber mitmeid inimesi, kes sellised on. Olen kokku puutunud inimestega (ja see jätkub), kes igas lauses kasutavad kõikvõimalikes käänetes igasuguseid ebasündsaid väljendeid. Ma arvan, et mängu tuleb kasvatus ja IQ. Kõigil pole seda lihtsalt. Mainin igaks juhuks ära, et ma päris kindlalt ei pea ennast teistest paremaks.

Kaks näidet tuleb veel. Üks on sõpradest poolakatest (keda juba ammu näinud pole). Nimelt kasutavad nad ühte roppu sõna igas lauses. Nende juttu kõrvalt kuulates ajab see isegi muigama. Selleks on annet vaja. Igas käändes, igas jututeemas, igas lauses. Võimas!

Teine seik tuleb pühapäevaõhtusest Rootsi laevast. Kõnnib purjus, pöidla jämeduse hõbeketiga jõmm lahtise uksega kajutist mööda ja tervitab viisakalt. 10 sekundi pärast tuleb ta tagasi, astub kajutisse ja hakkab iga ühega hüppama: "Mis sa mulle ütelsid, ütlesid midagi vä?" Lähemal olevad üritavad teda maha rahustada ja üks saab rusikaga. Hetk hiljem otsime teda turvamehega ja leiame üles. Vend on nii ähmi täis, et hakkab vabandama: "Ega ma tegelt paha poiss pole!" Tahab jooke hakata välja tegema ja raha maksma. Lõpetuseks saadetakse ta oma kajutisse ja ähvardatakse kartsaga.

Aga ligi 7 miljardit on veel... ja igaühega on oma lugu.

Lein

2009-01-26T14:43:00.004+02:00

Sellisel hetkel, kui kuulen mingist õnnetusest käib judin kerest läbi ja ruttu tahaks millelegi muule ja heale mõelda. Tunnen tänu sellest, et endaga ja omadage kõik korras on. Õnneks, ei ole ise pidanud mingisugust katastroofi läbi elama, just lähedase kaotamise näol. Väga ärevates hetkedes on kahjuks lähedased küll pidanud olema. Aga ma lihtsalt tänan Jumalat selle eest, et imed sünnivad ja inimesed paranevad. Ühe neist elasin ma ise läbi ja palun, et paraneksid praegu need, kes seda vajavad. Eile ei olnud ainult minul hetkeks pisarad silmis...

Eesmärgist juhitud elu

2009-01-24T15:07:00.005+02:00

Lõpetasin just ühe väga hea raamatu, mis oli ühtlasi ka New York Times'i bestseller nr 1. Kui sa pole seda lugenud, siis soovitan kindlasti teha. Raamat on täis väga hädi näiteid ja mõtlemapanevaid peatükke igaks päevaks. Kokkuvõtteks kirjutan ühe Ameerika filosoofi ja psühholoogi William James'i tsitaadi sellest raamatust: "Elu on kõige parem kasutada millekski, mis kestab sellest kauem."

Raamatu pealikiri "Eesmärgist juhitud elu", autoriks äsja Obama ametisse õnnistanud Ühendriikide pastor Rick Warren.

"Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Galaatlastele 5:14

2009-01-21T18:21:00.009+02:00

Eile õhtu kutsusin päris mitmeid sõpru Kosmosesse Detsembrikuumust vaatama. Kõik olid kas filmi näinud, raha otsas, järgmine päev eksam, kooriproov või midagi muud ees. Õnneks päästis mind lõpuks Annabel hädast välja. Film rääkis 1924. aasta 1. detsembril aset leidnud riigipöörde katsest, mis samal päeval maha suruti. Võin öelda, et minu jaoks üks parimaid Eesti filme peale "Nimed marmortahvlil". Olustik ja melu olid hästi välja toodud. Väga äge 20. sajandi alguse Tallinn, koos hobuste, vankrite ja sonides härrasmeestega. Ainuke koht, kus väike turtsatus peale tuli oli stseen, kus Kaitseministeeriumisse pomm visati ja mille järel võis odavat arvuti animatsiooni plahvatusest näha. Ikkagi Eesti oma action filmi kaader.

Mind panevad hämmastama need tollased eestlastest kommunistid. Mida nad mõtlesid ja kas nad üldse mõtlesid? Me olime omariikluse saavutamiseks näinud sadu aastaid vaeva ning valanud palju higi, verd ja pisaraid. Ja nüüd tulevad mingid tüübid ja lihtsalt tahavad sellesse halli masendusse vabatahtlikult tagasi astuda...

Kui ma oleks 20. sajandi alguses elanud, siis päris kindlasti poleks ma soliidsesse ikka jõudnudki. Teatavasti olen Eesti patrioot ja kui Vabadussõda mind murdnd poleks, siis mõni järgnev sündmus kindlasti. Ängistav on vaadata neid kaadreid, kus kommunistid ja venelased Eesti riiki mõnitavad ja kommunismi ülistavad. Sellisel hetkel oleksin tänavale oma au kaitsma läinud, kasvõi vere hinnaga. Sellest, küüditatud vanavanaisa ja mõningate muude asjade pärast pole ma suurde naabrisse kunagi liiga hästi suhtnud. Kuigi tegelikult ei ole ju probleem vene rahvuses, vaid maailmavaates - kommunimis, millesse ka mitmed eestlased olid nakatunud. Vähemalt pool filmi eile kordasin endamisi: "Armasta oma ligimest nagu iseennast". See on minu väljakutse. Kuigi minevik on hall ja verine olnud, siis tuleb vaadata tänast ja homset päeva. See on parem kui kunagi varem. Kusagil on lootus, mis on suurem...

Baracki ja Jonatani päev

2009-01-20T17:02:00.004+02:00

Kellel on sünnipäev ja kes saab lihtsalt mingiks presidendiks. Igaüks tunneb omast päevast rõõmu. Mõne hetk on väiksem, teise oma suurem. Ma ei pea ennast edevaks inimseks, aga ikka on mõnus, kui meeles peetakse. Väike käepigistus, sõnum või sajad skräpid panevad ju ometi naeratama. Päris huvitav on vaadata, et Orkutis soovivad õnne isegi inimesed, keda pole 3-4 aastat näinud, või ei teagi neid sootuks. Aga näe, väike reminder'i tabloo aitab ikka kõik vanad tuttavad meeles pidada. Kui ma pole sulle aitäh öelnud, siis olen vähemalt naeratusega vastanud!

Kui Jonatan bussiga kooli jõudis, polnud loengud veel alanud

2009-01-19T14:54:00.003+02:00

Hommikul garaažist välja tagurdades vaatasin heldinult oma jalgratast, mis lae all rippus. Just, see jäi eelmisesse eluetappi, nüüd on meil siin autod ja bussid ja trammid...

Päris imelik tunne oli tegelikult juba eile õhtul. Algab jälle samasugune rutiin nagu aasta tagasi. Vahepeal on aga palju, väga palju juhtunud. Koolipäev oli muidu lühike. Õppisime ühte programmi, mis juba vanadest headest Taani aegadest selge. Kuulasin ikka tänase loengu ära, sest ega topelt ei kärise. Selle käigus tuli TTK ja VIA University, võib ka öelda, et Eesti ja Taani õpetamismeetodite vahe välja. Taanis tehti sellest programmist 2 tunnine põgus ülevaade ja puudujääva osa pidid ise endale selgeks teha. Eestis aga räägitakse 4 korda pikemalt ja tehakse kõik puust ja punaselt ette. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Eestis ei õpi nii palju ise mõtlema ja Taanis võtab asja täielikult käppa saamine rohkem aega.

Sai ka positiivset infot 2 kuu pärast algava praktika kohta. Dekanaadis viskas dekaani abi paar head nalja, ütles taani keeles "järgmine peatus" ja vana ise küsis, kas aktsient ka küljes. Mõnitati üheskoos taani keelt ja loomulikult, nagu juba traditsioon ette näeb, sai suht esimesena stipi avaldus ära antud.

EI!

2009-01-15T16:44:00.005+02:00

Kui sa peaksid vabaduse kella juurde sattuma ja ära eksima, siis tea, et suured inimsed lähevad sinna (vasakule) ja väiksed inimsed lähevad tänna (paremale)!

Ma tahan öelda hoopiski seda, et mulle meeldib mu kodulinn Tallinn. Kui reedel laevapealt maha astusin ja mööda pikki koridore sadamahoone poole kõmpisin avanes väga ilus vaade linnale: vanalinn, city, Rotermann ja lasnamäe nõlv.

Täna jalutasime ka Rotermanni kvartalis korraks. Seal on ikka eriti lahe keskkond. Neid maju võis vabalt 15 mintsa lihtsalt vaadata ja imetleda. Mis veel parem, need ei ole lihtsalt betoonist valgeks võõbatud kuubikud. Teine lahe koht, mille leidsime oli Skoone bastion, mis on korda tehtud. Otse Oleviste kõrval väike tore mägi, kust avaneb omamoodi äge vaade merele ja vanalinnale. Seal oli vist kunagi vene suveteater, aga see põles maha ja nüüd lõpuks tehti sellest mõnus park.

Arhitektuurist veel rääkidest, siis leidsin Tartust eriti ägeda raamatu 20. sajandi arhitektuurist kuni tänaseni. See oli A3 formaadis, päris paks ja täis igast pilte ning plaane. Tükk aega olin imeltenud seda, kui mind karm reaalsus tabas. Hind: 2184 eek. Läksin ära.

Täna käisin ka esimses firmas endale praktika kohta otsimas. Fuajeest kaugemale ei jõudnudki millegipärast. Öeldi otsekohene EI! Tegelikult on majandusraskused head. Inimesed on taas inimesteks muutumas. On aeg mõelda ka millelegi muule, kui rahale ja materiaalsetele asjadele...

Päike ja jää

2009-01-12T14:13:00.004+02:00

Ahjaa, ma polegi head uut aastat soovinud. Praegu on selleks liiga hilja. Kui õige aeg käes oli, polnud mahti ja tegelikult eks ta üks klišee ole. Niikuinii soovin alati sõpradele, lähedastele parimat.

Hea on lõplikult tagasi olla. Üks nädal veel puhkust ja siis juba Tallinnas kooli jälle. Õhtul lähen koju tagasi ja homsest üritan omale praktika kohta otsima hakata, saab üks raske ülesanne olema, aga loodame parimat. Praegu olen Tartus ja naudin kevadet. Jõudsin just umbes tund aega tagasi järeldusele, et mulle meeldib kliima soojenemine. Täeielik kevad on siin, lumi sulab, katuselt kukub jääd, linnud laulavad, päike paistab ja tänavad on kõik libedad. Siin on libeduse tõrjega raskusi. Eelmine nädal käisin 2 korda selili, seekord juba ainult 1. Seda võib vist progressiks nimetada. Katsu sa jalakäijate sillalt alla saada, kus on kiilakas, ilma kukkumiseta. Ma ei saanud igatahes. Käisime eile Märdi korraldatud Risttee meeste saunas, mõnus oli. Polnudki tõsist leili pikka aega saanud. Taani jõusaali saun polnud ikkagi päris see. Seal käisid kohalikud ennast kuivatamas.

Taanist ära tulek polnud ka väga kurb. Viimane õhtu kutsusime kõik sõbrad külla ja nautisime veel hetki. Rääkisid oma jõulu-aegsetest trippidest. Siis korjasime kõigi kontaktid, et tulevikus veel kokku saada. Öö oli aga veits nigel. TV room'is oli mingi olemine ühtedel tüüpidel ja pidime Mantase põrandal oma napid 2-3 h magama. Kuskilt põranda vahelt puhus kogu aeg tuult ja tänu sellele sai oodatud, et äratuskell tööle hakkaks. Päev oli ka päris uimane, sai ennast igast kohvide ja söökidega kostitatud ja õhtul tuli elu isegi sisse. Olin päris väsinud ja magasin nii raskelt, et ei tundnudki öist tormi. Laev oli täiega kõikunud ja rahvas oli koridorides ringi jooksnud ja oksendanud. Eelmise öö magamata olemine tuli kasuks!

Eile hämmastusin ka korraks. Nagu te teate on üks paks mees, kellel on roheliste reklaamidega erakond. Tegelt mulle ei meeldi poliitikast rääkida, sest siin on nii palju puudujääke ja möödapanekuid. Aga, täiesti uskumatu on see, kuidas valitsusele antireklaami tehakse. Põhjendused on ikka uskumatud. Ajupuudega inimene ei suudaks ka selliseid põhjendusi välja mõelda. Mõned näited: praegune valistus kaotab töökohti, on süüdi majanduskriisis, peatas majanduskasvu jne. Geniaalne, lihtsalt geniaalne. Ma loodan, et Ilves on juba maarjmaa ordenid sooja pannud, selliste võimsate sähvatuste autoritele.

Seniks mine aga õue päikest nautima!

Otsade kokkutõmbamise aeg

2009-01-07T17:53:00.004+02:00

Lühike ärireis Taanis saab kohe läbi. Esmaspäeval kui Stockholmi jõudsime teadsime täpselt mida teha ja kuhu minna, nagu oleks kodus või midagi. Reisimine polegi enam suursündmus, vaid täiesti tavaliseks muutunud. Tegelikult on siin Taanis elamine ikka täiega silmaringi avardanud ja teistmoodi mõtlema pannud. Saab ka elu suuremalt vaadata, kui Eesti mätta otsast. Muidugi on Eesti mätas parim omasuguste hulgast, aga vahel on hea ka teisi proovida.

Esmaspäeval oli kõvasti aega projekti ettevalmistusi teha. Nii Arlanda lennnujaamas kui ka rongis Horsensisse. Leidsime päris palju igast väikseid näpuvigasid ja jamasid. Lõpuks oli ikka eriti halb tunne sees. Hommkul ärgates oli sama lugu. Värisesime oma värinad ära ja siis oli hindamise aeg. Läksime sisse lootuses läbi saada, muust enam ei mõelnud. Välja tulime 80-90% tulemusega, saime isegi kiita väga hea töö ning presentatsiooni eest ja sooviti edu Eestis jätkamise osas. Väga super ikka.

Peale seda tuli hakata kodu koristama. Jääkapi sulatamisest, akende pesesmisest seinte ja pliidi küürimiseni. Alustasin peale lõunat ja südaööks sain valmis. Eriti palju aega võttis ikka. Pärast olid käed kõikvõimalikest kemikaalidest katki. Täna hommikul vaadati üle ja sain oma deposiidi kätte.

Nüüd ootame õhtuks sõpru külla ja homme varakult lennukiga Stockholmi ja siis laev Tallinna. Kuna kodu pidi täna ära andma, siis tuleb öö TV-room'is veeta ja hommikul vara rongile joosta. Puhkus käes ja alles 2 nädala pärast Tallinnas kooli. Kokkuvõtteks võib öelda, et Taani semester oli ikka väga hea kogemus igas mõttes. Sain väga palju ainepunkte ja veelgi rohkem elukogemust, hea meelega lähen ka koju.

Avar silmaring ja elukogemus versus sõbrad ja kodu. Valiksin sõbrad ja kodu, peale avara silmaringi ja elukogemus omandamist. Hea oli!

Liged käisid Ligemal

2008-12-29T16:20:00.005+02:00

Istun diivanil, kaminas põleb tuli ja vaatan läbi suure akna loojuvat päikest ning korstendest tõusvat suitsu. Mõnes kohas on ikka nii hea olla. Käisime vanaisa ja isaga täna esivanemate talus puid toomas ja tähtsaid asju arutamas. Päike paistis läbi härmatanud Hiiumaa metsatukkade. Kohale jõudes valitses täielik rahu ja vaikus. Võiks öelda, et üks väärt asi Eesti juures. Iga kord kui Ligemale jõuan tunnen üha enam, et see koht on mingi erilise väärtusega. Esivanemate kodukoht on vist piisavaks põhjuseks. Ehk ühel päeval käin seal mõnusalt oma perega suvitamas ja puhkamas.

Kata, sinu vanaonu tehtud kivi

Tubades on eriti lahedad vanaaegsed kapid, lauad ja toolid. Põrandalauad on väga vinged. Juba hakkasid peas ideed tekkima, mida kõike seal kujundada saaks. Leidsin ka riiulist paar head raamatut. Remarque'i "Triumfi kaar" sai uue omaniku. Samuti leidsin raamatu pealkirjaga "Meie Lennart". Mingi anekdootide, tõsilugude ja pajatuste kogu. Päris häid ja huvitavaid asju lugesin sealt. Tsitaat Lennarti sissejuhatusest: "...inimest eraldab loomast muhelus, naeratus, naer ja ennekõike himu ja oskus iseenda üle naerda." Tüüp polnud ise ka just suu peale kukkunud ja sellised vennad mulle meeldivad. Võimas ikka mõelda, et meil selline president oli, kes riigi üles ehitas. Kui mõni Arnold varem võimule oleks saanud, võinuks päris piinlik olla. Aga on mehi, kelle üle võib uhke olla. Olgu selleks Lennart-Georg või Toomas-Hendrik. Tuleb välja, et kahe nimega presidendid on Eestile kasulikud. Päts müüs Eesti maha ja Arnold oli lihtsalt omadega lokkis. Teooria missugune.

...ja aitäh tädi Marje "sünnipäeva" tordi eest! 29 detsember ju ikkagi.

Kiusatused

2008-12-29T00:01:00.005+02:00

Martin Luther on öelnud: "Minu kiusatused on olnud minu teoloogiaõppetunnid." Lugesin hommikul Rick Warreni raamatust "Eesmärgist juhitud elu" järekordset peatükki. Refereerin siit paar kohta. "Kiusatus annab sulle lihtsalt valikuvõimaluse... Iseloomu kasvatamine sisaldab alati valikut, ja kiusatus annab selleks võimaluse." Taanis veedetud aja jooksul kogesin mitmeid olukordi, mida varem polnud läbi elanud. Tihti mõtlesin, et miks ma nüüd nii teen või sellisesse asja sattunud olen. Õige pea hakkasin neid olukordi väljakutsete või õppetundidena nägema. Tihtipeale avastasin hiljem, et oleks pidanud paremini käituma/tegema, vahel võisin aga rahulolevalt tagasi vaadata ja head meelt tehtu kohta tunda.

Mulle meeldib vaadata pooleli olevaid maju ja protsessi, kuidas need valmivad. Eelmine nädal kui Allikate juures Pärnus olin, käisin aeg-ajalt Kata toas ja vaatasin kuidas ta ühte pilti tegi. Kogu aeg kõrval seistes ei saagi aru kui ühel hetkel pilt järsku valmis on. Vaadates seda aga iga 10 minuti tagant on muutused kergemini mõistetavad. Olen seda enda puhul ka täheldanud, et kui võtta praegune hetk, siis on raske mõista, mis parasjagu toimumas on. Kui seda aga varasema ajaga võrdlema hakata on vahet palju lihtsam teha. Ehk mis ma öelda tahan on see, et kõik on pidevas muutumises me ümber. Me ei märka alati, mis toimub ja alles hiljem saame aru, et on vigu või möödapanekuid tehtud. Tegelikult tuleb igat olukorda nautida ja võtta neid kui väljakutseid, mis õige lahenduse puhul meile kasu toovad ja iseloomu kasvatavad.

Näiteks on suureks väljakutseks näidata armastust inimestele meie ümber. Nagu Daniel eelmise nädalal Liftil küsis, et kuidas näidata armastust söökla järjekorras? See on väljakutse. Seda ei ole lihtne teha. Ometi olen ma juba väga pikka aega mõelnud, et ma tahaksin et minust kiirgust armastust, abivalmidust ja soojust. Ehk on see vahel õnnestunud, kuigi pikk tee on veel minna...

Ma ei mäletagi, kas olen siin juba mainind, aga need pühad on olnud väga erilised mu jaoks. Koju tulek, pere, sõbrad, lähedased... Ühesõnaga väga südamlik ja soe. Jõulud ei tähenda enam lihtalt prae söömist ja koos olemist. Nad on perekondlik aja koos veetmine kallite inimestega. Mingi eriline säde on kohe asjal juures. Täna oli ka viimane ja neljas voor jõulute tähistamist. Tegelikult on veel kolmekuninga päevani üle nädala aega, enne kui jõulukaunistused maha tuleb võtta ja kuused toast välja tõsta. Aga selleks aastaks aitab küll! Täna olime siin Hiiumaa vanaema-vanaisa ja tädi perega koos. Väga hea on siia alati tulla, valitsemas on täielik vaikus ja rahu. Nagu oleks teisel planeedil. Tegelikult tekitab selle hea eraldatuse tunde meri. Jutt kiskus meil siin täna väga huvitavaks. Rääkisime jõulutest ja kuidas seda lapsepõlves tähistati. 40-50ndatel, 60-70ndatel ja siis tänapäeval. Kuidas vene sõdurid rinde liikudes talusid rüüstasid ja sakslased koertele šokolaadi andsid. Kuidas jõulute tähistamine keelati ja sellest hoolimata kirikusse mindi. Huvitava faktina tuli välja kuidas mu vana-vanaisa valiti Venemaa poolt Eestile makstud sõjakahjude hüvitist ehk suurt kullavaru Inglismaale panka viima. Kuna too oli ustav ja asjalik külamees olnud, siis valiti ta meeskonda ja sõideti laevaga 30ndate lõpul korraks Inglismaale.

Pärast suvilasse tagasi sõites oli metsavahel põder ja sadas laia jõululund, just nii nagu päris.

PS Ma tean, et paljudel on Rick Warren'i "Eesmärgist juhitud elu" riiulis olemas. Kui ei ole, siis soovitan seda kindlasti teha. Asi on seda väärt!

Rahu ja armastust!

2008-12-25T12:46:00.008+02:00

Esimese Eesti nädala jooksul taasavastasin:

dress-inimesed on tänavatel tagasi
poodides mängitav muusika on klassikaliselt... halb

Nädal on peamiselt Tartus ja Tallinnas sõprade keskel veedetud. Sai ka väike Pärnu visiit tehtud, mis oli eriti soe ja mõnus. Paar "omapärast" jõulufilmi, meeletult häid jõuluroogasid ja niisama mõnusat olemist kamina ees, Wii'd mängides ja juttu rääkides. Kohati on selline tunne, nagu polekski ära olnud, kõik on täpselt nagu enne. Kuigi tuleb mainida, et nii mõnigi asi on veelgi parem...

Eile oli mõnus jõulu jumalateenistus Olevistes. Hullult palju rahvast. Kui eest kooriga laulsime, siis äratas rahvast täis saal aukartust. Pidulik oli igas mõttes. Ei mäletanudki, et nii palju ateistlikke eestlasi järsku jõulute ajal ennast kirikusse veavad. Tugev 1000 inimest võis kohal olla. Pärast oli isegi väike jõuluummik kiriku ees. Joos sai ühe geograafia entsüklopeedia kingituseks, kust leidsin huvitava fakti Eesti kohta. Religiooni lahtris säras esikohal 60 protsendiga ateism, siis tuli luterlus. Koolis õpetati ikka, et Eesti on luterlik maa, aga näe mis kõik välja tuleb. Tegelikult ei tea keskmine eestlane usust midagi. Olen näinud päris huvitavaid olukordi, kus kunstiajaloo tunnis või niisama argipäeva olukordades selliseid märkusi tehakse, et raske on naeru tagasi hoida. Aga religiooniõpetust pole vaja, sest see on ju pealesurumine ja valikuvabaduse piiramine! Jess.

Sel aastal on jõulud üldse minu jaoks uue tähenduse saanud. Nad ei ole lihtsalt perega koos jõuluprae söömine, kingituste avamine ja glöggi sisse pähklite raputamine.

Oled kindlasti näinud mõnda jõulufilmi, kus keegi jõuludeks koju sõidab ja siis teda kõik rõõmsalt ootavat ja seejärel koos parimat aega veedetakse. Ma tunnen umbes sama moodi. Rongisõit, Kopenhaagen, lennujaam ja olidki omad inimesed jälle olemas. Nüüd kui enamikke jälle näinud olen, mõistan kui palju nad tegelikult mulle tähendavad. Aitäh, et olete just sellised nagu olete!

Võta hetk ja mõtle, mis tegelikult jõulud üldse on!

Parimate jõulusoovidega,

Jonatan

Back in business

2008-12-19T10:40:00.003+02:00

Tere! Ma olen tagasi.

Teisipäeva õhtul, kui pilvedest madalamale olime jõudnud, nägin härmas maad ja eriti soe tunne tuli peale – ongi Eesti. Mõtlesin kui hea siin tegelikult on, Eesti väiksus ja asukoht maailma äärealal tundus seekord heana. Kui Kopenhaagenis lennukisse astusin, mõtlesin et huvitav mitut tuttavat inimest ma seal näen? Seejärel möödusin Kristiina Ojulandist ja paar rida hiljem Ilmar Raagist. Kolmapäev-neljapäev Tallinnas ringi kõndides olen ka vähemalt 2 tuttavat mõlemal päeval näinud.

Teisipäev möödus põhiliselt Kopenhaagenis ringi jalutades. Hästi ilus linn - jõulutuled ja mõnus melu igal pool.

Muidugi päevane pakihoid ja rongipilet linna maksis terve varanduse. Samuti oli päris võimsalt ülekilosid selles kohvris, mille check-in’isin. Käsipagasit õnneks ei kaalutut, sest 8 kg asemel oli mul 14 + läppar.

Tallinnas kohvreid oodates nägin juba lahtiste uste vahelt pere ja nii hea tunde tekitas, sellist 4 kuulist pausi nende nägemises polegi varem ette tulnud. Marii oli isegi mulle võileiva kingituseks teinud. Ausalt öeldes polnudki tol päeval eriti süüa jõudnud ja kingitus oli kui rusikas silmaauku. Samas oli ärevus nii suur, et ei saanudki õieti aru, kas kõht oli tühi või mitte.

Kodu tundus ka eriti hea. Kõik oli korras, puhas ja ilus. Maja ees põlesid küünlad. Mul kästi peauksest sisse minna. Lisete oli uksel ja lae all rippusid õhupallid ja silt:

Jooksin muidugi üles kohe Joosut äratama, sest ta oli ainult sel tingimusel magama jäänud, et ma koju jõudes ta üles ärataksin. Tirisin teda varbast ja tüüp tegi korraks silmad lahti, viipas käega, panid käed risti pea alla ja vaatas mind eriti muheda näoga. Järgmine päev seletas kõigile, et oli mind hoopiski unes näinud.

Käisin kolmapäeval ka vanaemal ja vanaisal külas. Bussis oli kultuurišokk vol1 – mornid ja kurjad inimesed. Tänavatel nägin igal pool uusi poode, maju ja bussipeatuseid. Nautisin ühistranspordis sõitmist, mida varem polegi õieti teinud. Kuulasin muusikat ja muhelesin omaette. Aeg-ajalt tuli mõni tervitusega sõnum sõpradelt. Isegi Lasnamäel ringi sõites tundus kõik ilus ja normaalne, isegi muda tänaval ei häirinud. Võib-olla tegi mulle reklaam bussi aknal liialt nalja: "Lemmikloomade kiibistaimine sooduhinnaga 50 krooni koer." Nautisin tõesti igat hetke. Õhtul sõitsin Lisetega koos koju ja käisime veel jõulukinke ostmas. Eriti mõnus jutuajamine oli. Need 4 kuud olla pere vanim laps kodus on häsit mõjunud.

Eile kui Tartu rongi istusin, hakkas süda aina kiiremini lööma, rongist maha astuda oli päris eriline. Teel olles ehmatasin ära, et miks rong nii jubedat häält tegi, selline tunne oli, et varsti sõidame rööbastelt maha. Taanis on asi ikka veidikene paremini arenenud, aga vähemalt pole meil enam auruvedureid.

Tuba jääb tühjaks vol2

2008-12-15T20:46:00.000+02:00

Täiesti uskumatu tunne on. Kõik on tehtud, ühele etapile võib peaaegu, et joone alla tõmmata. Eile öösel jõudsime kell 4 koolist koju, kolmes eksemplaris 150 lehelised projektid kotis. Täna tegime veel väikseid parandusi, mida eile unise peaga polnud tähele pannud ja köitsime spets masinaga lehed kokku. Projekt näeb välja nagu päris, ei ole mingi kiirköitjaga kokku lastud 20 leheline põhikooli referaat. Täpselt selline tunne oli või õigemini on, et ohohh tõesti ma olen midagi suurt valmis saanud. See pole ka mingi copy paste värk, mida omajagu tehtud on. Kümned tunnid taanikeelsete materjalide läbivaatamist ja õigete lahenduste väljatöötamist. Ühel õhtul, kui siin TV room'is tööd tegime tulid hispaanlased jalkat vaatama ja olid endaga kaasa võtnud vähemalt ruutmeetri suuruse pitsa. Katsu sa tööd teha, kui niigi on raskusi ekraani selgelt nägemisega ja siis tulevad sellised lõhnad ka veel, eriti kui viimased nädal aega oled säästurežiimil elanud. Igatahes on retsilt hea tunne, et see valmis kõik. Kuigi tahaks ühte lisapäeva, et kõik läbi lugeda ja veel väikseid vigasid parandada, mida seal kindlasit leidub, aga las see olla. Tehtud, mis tehtud. Vahel peab ennast usaldama ka. See nädal oli päris karm ka. Väga palju magada ei saanud. Mõni õhtu või õigemini öö hakkas juba tõsiselt paha sellest, ühel korral läks süda pahaks ja teine kord hakkas järsku nohu, mis küll hommikuks õnneks möödas oli. Paras närvipinge! Nüüd võib naeratusega sellele tagasi vaadata.

Lõpetasin just oma sahtlite ja riiulite tühjendamise esimese vooru. Uskumatu, aga asjad mahuvad vist isegi ära. Jätan mõned riided siia, siis ei pea jaanuaris neid mõttetult edasi-tagasi veadama.

Homme sõidame hommikul juba Kopenhaagenisse ja veedame mõnusa päeva seal, õhtul 23.10 jõuame alles Tallinnasse. Lugesin eile vahepeal oma mailbox'i kui koolis tööd lõpetamas olime ja Lisete meil lõpuga "umbes 50 h pärast näeme" kõlas ikka eriti veidralt. Enne üritasin meelde tuletada, kuhu ma ühe asja olin pannud, aga lihtsalt ei suutnud oma mõtteid konsentreerida. Kuidagi liiga palju mõtlen homsest. Süda lööb ka eriti ärevalt ja kiiresti sees... Põhjust on.

PS Ühte asja ma võin juba tunnistada, mis minus Taani-aeg muutnud on. Ma hindan oma sõpru ja pere eriti mitu korda veelgi rohkem, te olete mulle ikka eriti olulised! :)

(mitte, et see asi enne kehv oleks olnud, aga...)

III advent!

2008-12-14T16:31:00.001+02:00

Ülehomme näeme

Mis juhtub, kui poolakad ja hispaanlased jõulupuhkusele lähevad?

2008-12-12T15:08:00.000+02:00

Tulemus näeb selline välja. Võetkase jõulukingiks wifi ruuter kaasa.

Viimased päevad on tõsine töö käinud. Mõni öö pole üle 4-5h magada aega olnud. Eile tahtsin päeval väikse une teha, aga nii palju mõtteid oli peas, et sellest ei tulnud midagi välja. Täna hommikul üritasin ka kauem (9ni) magada, aga jälle ei saanud hakkama, kuna poolakad arvasid, et oleks hästi lõbus kell pool 8 kõik koos sardelle keeta. Mis sunnib ühte inimest hommikul sardelle keetma? Elust väsimus, masendus või vasaku jalaga voodist välja astumine (viimane variant on muidugi naiivseim üldse) Aga kultuurid ja traditsioonid on erinevad. Kuid sellest ei saa ikka aru, miks peaks inimene võtma kätte ja keetma endale vorstikesi? Ühel õhtul istuti 5 kesi ümber laua ja kooriti võidu sibulaid, see oli ka päris koomiline vaatepilt!

Projekt liigub täiesti normaalselt. Kui hästi läheb, siis tuleb pühapäev printimise peale kulutada ja asi olemas! Googeldamine on ka ära tüüdanud, eile hakkas tõsiselt paha juba sellest.

Muidu on aga hästi suur ärevus sees, kõik hakkabki valmis saama ja finišini on vaid 3 päeva! Teisipäeval 23.10, Tallinna lennujaam. Esimene reaalne võimalus kohtuda!

II advent

2008-12-07T22:00:00.000+02:00

Ilusat teist adventi Sulle! Jõulud on tõesti tulemas, või oleks õigem öelda, et nad on käes? Ei teagi. Selle loogika järgi on nad juba siis käes, kui oktoobri lõpus jõulukaunistusi hakatakse üles riputama. Paari minutilise jalutuskäigu järel kodust kuulen juba jalakäiate tänava melu ja jõulukaraooket laulvaid inimesi, paarikesed päkapikumütsidega, kõiksugused maiustused jõuluturul ja see lõhn, mis sealt veel tuleb! Eile lasi poolakas mul siin ka igast jõululaule ja täiesti mõnusa meeleolu lõi. Täna tegin endale ise jõulumuusikat, kui isa ühe lingi Timo Lige jõululauludega andis, hästi mõnus oli. German tõmbas juba reedel minema, läks teiste hispaanlastega Amsterdami mõneks päevaks ja siis sealt koju. Kamtjatka jääb aina tühjemaks, iga päevaga.

Vaikselt olen hakanud ise ka otsi kokku tõmbama. Panin oma pangaarve ja kaardi kinni, neid ei läinudki vaja. Homme üritan ratta ka poodi viia. Neljapäeval tehti juba pakkumine, aga veel ei tahtnud ära müüa. Praegu hooaega pole ja eriti osta ka ei taheta, loodetavasti peaks homme kaubaks minema. Samuti küsisime koolist ankeedid, et oma elamisluba lõpetada. Seda saigi ametlikult veidi üle kuu aja kasutada, kui juba ära läheme. Kõik lennu- ja laevapiletid on jaanuariks ka olemas.

Homme hommikul teen oma esimese ja viimase eksami ka siin ära. Siis tagasi projekti juurde. Oeh, kuidas see väsitab. Õhtu kella 9 ajal vajun ära juba. Silme eest tõmbab lihtsalt nii uduseks, et pole mõtet enam arvutis istuda. Mõni päev olen lihtsalt tuimalt Google'is istunud ja taanikeelsetelt site'idelt materjale otsinud. Google translator abiks ja voilaa. Uskumatult asjalik on Google. Põhimõtteliselt ei suudaks seda projekti ilma selleta teha. Eks kõvasti kulub päevas aega ka interneti ühenduse taastamisele või lihtsalt lehe avanemise ootamisele. Kui leht avanenud, siis tuleb tuimalt kõik lingid läbi klikkida, et vajalik sõlm üles leida. Vahel tüütab päris ära, olgem ausad. Arvad küll, et Eestis ehitatakse hästi, tegelt tehakse siin maju 2 korda soojapidavamaid, kuigi kliima on kõvasti soojem. Suurt rõhku pannakse ka energia säästmisele. Elektriradiaatorid on Taanis näiteks keelatud. Meie alguses Eesti normide järgi tehtud sõlmed naerdi ka välja, arvati et me ise mõtlesime need, kuigi kodus on kasutuses.

Ega midagi, aeg lendab meeeeeeltult kiiresti. Nüüd hakkab mu Taanielu viimane nädal. Ei suuda uskuda. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda ärevamaks tunne läheb. Kuigi sa ütled võib-olla, et kammoon viimased päevad ju praktiliselt. Kuid tegelt liigub asi vist lõpuks väljakannatamatuks. Ja ma olen täiesti kindel, et kui kodus olen, siis tahaks siia tagasi?! Tegelikult olengi lihtsalt rahul sellega, mis mul on...

(tagasi projekti juurde...)

Palju õnne, kallis ema!

2008-12-02T10:37:00.001+02:00

I advent

2008-11-30T17:39:00.000+02:00

Täna hommikul juhtus minuga järjekordne ime! Sõitsin koju ja olin ühte ristmikku ületamas, kus ma peateel liikusin. Paremalt tuli auto ja ma vaatasin, et see ei taha üldse pidurdada. Aeglustasin veidike vist hoogu ka, aga auto ei aeglustanud, jäsku oli ta mu kõrval. Keerasin järsult vasakule, et kokkupõrget välitda. Kõik toimus aegluubis, mina pidurdasin, auto pidurdas... Ja ühe hetkega olin ma kuidagi väga palju vasakule poole teed jõudnud ja auto puudutas õrnalt esipamperiga mu pedaale. Samal ajal käisid pildid silme eest läbi, kuidas ma külili lendan ja veidike lohisen, aga valutult ja midagi ei juhtu. Kõige imelikum asja juures on see, et ma pikali ei lennanud. Järsku seisid nii mina kui ka auto ja märkamatult olin hoopis teise kohta sattunud, kus 1 sekund tagasi. Siiamaani ei saa sellest olukorrast aru. Reaalselt võis järjekordset inglitiiva kaitset kogeda :)

Vahetuskoorem?

2008-11-29T17:26:00.000+02:00

Istun ja vaatan aknast pimedat tuledes linna, eemal vilgub üksik oranž vilkur. Mõtlen kui hea ja vaba on olla. Eile oli viimane loeng, viimane presentatsioon, viimane raport meiliga õppejõule... See pole veel kõik, saime ka teada et enne äratulekut on ainuke eksam - inglise keel. Jaanuaris tuleme siia ainult oma projekti kaitsma. Väga kulukas: kahed lennu- ja rongipiletid pluss terve kuu üür, kohapeal vaja ainult 1 tund olla. Tegelikult peaks olema väga suur vabaduse tunne. Alguses see oli, aga nüüd on juba uued mõtted korralikust lõpuspurdist. Tegelikult kipun vahel asju üle muretsema ja põdema. Selle kallal olen üritanud vaeva näha ja mingil määral on ka tulemusi. Tegelikult on huvitav ennast parandada ja arendada. See on nagu müüri ladumine, kus tulemusi näed. Kuigi tihtipeale tuleb tuul ja puhub ülemisi kivisid müürilt alla. Aga siis saab uuesti ehitada. Hea on kui selleks ressursid olemas. Üks lugupeetud USA kõnemehi Edgar Franklin on öelnud "Worry is nothing else than the misuse of your imagination." See ütlebki kõik. Kuigi vahel on väike muretsemine hea ka, see toob tihti reaalsust lähemale, kui see kaugemale kipub vajuma.

Ma arvan, et hindan mitmeid asju Eesti juures rohkem, kui varem - kodu, sõbrad, kombed, tavad, toit, kliima ja paljud ülejäänud asjad. Võin ennast vabalt Eesti patrioodiks pidada. Kunagi väiksena rääkisin, et ei lähe kunagi välismaale elama, et jään kindlasti Eestisse. Ometigi elan praegu mujal, aga see on ajutine ja natuke teine asi. Pikemaks ja päriselt välismaale läheks elama ainult siis kui Eestis oleksid tõsised jamad või kui peaks mingit missiooni, eesmärki kuskil mujal täitma. Eestis on ikka imelikke ja kahtlaseid asju ka. Aga õnnelik on see, kes neist suudab mööda vaadata ja kõrvale hiilida. Võtame näiteks eelmise nädala sündmuse, kus Kalev Rebane ühele liiklusereguleerijale kapotil küüti pakkus. Tegelikult oli tegemist eriti tõsise ja koleda olukorraga, aga meedia suutis sellest järjekordse nalja genereerida. Meie oma "staaride" Baari-Paavo, Bussi-Birjo ja teiste nähtuste kõrvale tekkis Kapoti Arvo. Eestis pole üldse raske kuulsaks saada, kõik jorsid tänavanurkadel räägivad nüüd sinust. Ma ei oleks üldse õnnelik kui auto alla jääks ja siis pool Eestit Laiba Jonatanist räägiks. Ei ole ju naljakas? Käisin korraks Orkutis hommikul ja postkasti oli 4-5 kutset tulnud, kuidas Kapoti Arvo kommuuniga ühinema kutsuti. Sa ei tee ju sellist kommuuni?!

Homme on esimene advent! Jõulud on tõesti nii ukse ees, noh tegelt tulevad homme uksest sisse. Tunnen suurt ootusärevust. Eks kojutulek ja kõigi teie nägemine annavad asjale veel selle eriti hea osa. Ma näen seda kui klippi filmist, kuidas pühadeks kõik peredega kohtuma sõidavad. Tahan ise ka veel päeva Kopenhaagenis veeta ja siis õhtuse lennuga koju. Oi kui ilus. Meil on siin linn säravaid jõulutulukesi ja kuuskesid täis. Poodideski käis juba võimas kinkide pakkimine.

Peaaegu, kuid mitte päris

2008-11-23T17:14:00.000+02:00

Lugesin just postimeest ja vaatasin pilte, mis isa eile kodust saatis. Päris vinge möll käib teil seal. Just mõtlesin ükspäev, et tahaks lund ja palju! Tavaliselt pole viimased 5-6 või rohkemgi aastat lund veel nii vara oodanud, aga sel aastal on teistmoodi. Hea meelega läheks roogiks pool tundi ja hüppaks pärast hange. Muidugi pole asi enam huvitav, kui elekter pool päeva ära on. Aga mulle meeldivad ekstreemsused, muidugi seni kuni kellegi elude kallale ei minda. Eestis vist veel asjad korras ka. Paar bussi vajus tuulega kraavi ja veel nipet-näpet. Ahjaa lugesin, et meil/teil Eestis on sellised bussifirmad, kus pärast Saaremaalt Tallinnasse sõitu 14 last kokku kukub ja vingumürgitusega haiglasse viiakse ja neile rõhu all hapniku laskma hakatakse...

Aga! Ega siis Taani heoluühiskond kehvem pole. Käisin reede hommikul poes mõningaid juppe ostmas ja kui neid monteerima hakkasin, siis nägin silmanurgast, kuidas mingi prügi alla lendas, siis teine ja hakkasin mõtlema, et lumi teeb ju tavaliselt nii. Ja oh üllatust - SADASKI LUND! Eriti spets tunne oli. Kõndisin tuppa ja vaatasin taevasse, kust sadu helbeid alla sadas. Toas olles vaatasin kaugustesse ja kõik oli valge. Sõin mandariini ja lugesin oma meile. Keegi oli mingi jõulu kontserdi reklaami saatnud, mandariini lõhn ja lumi väljas - täiesti jõulu tunne tuli peale. Hetk oli väärtuslik.

Vaatsin, et olengi nüüd ainult pühgapäeviti blogitama hakanud. Enne riputsin ikka iga päev siia midagi üles. Aga eks mu aeg hakkab siin ümber ka saama. Tulevad kirjad, mis algavad "eelviimane kiri taanimaale..." jne. Koolitükid on ka kaelas. Pole enam haruldus hommikust õhtuni arvutis istuda ja AutoCADis jooniseid laksida. Töine elu. Nüüd algab viimane nädal loenguid ja siis 2 nädalat viimase projekti lihvimist - see kerge olema ei saa.

Elu õpetab, osa 17*

2008-11-16T18:15:00.000+02:00

(* tegelikult pole üles lugenud neid kordi, kui midagi uut kõrva taha olen pannud)

Ilus hommik. Läpakas õlale ja sammud ratta parkla poole. Kuskilt rägastikust paistab mu roheline velo. Veidike lammutamist ja ongi tee ratta lenksuni murtud, et lukk avada. Võti sisse ja keere, külmad ilmad juba ja võti ei taha väga hästi lukus liikuda. Järsku muutub asi kergeks, loogiline oleks järeldada, et lukk on nüüd lahti. Tegelt murdus võti. Juba genereerin automaatselt mõtteid luku muukimisest, lahti saagimisest ja uue ostmisest. Enne aga jooksen üles näpitsate järele, et luku sees olevat poolikut võtit välja kangutada. Teepeal mõtlen, et tegelt polekski väga halb mõte teatud tööriistu endaga alati kaasas kanda. Alla jõudes läheb lukupäästmisoperatsioon korda ja tagavara võtmega saan isegi lahti, õhtul õlitan luku igalt poolt ära.

Siin 3 kuu jooksul elades pole eriti uudiseid lugenud. Eesti uudised polegi nagu väga uudised. Räägitakse avaliku elu tegelastest ja muidu ilusat kollast juttu. Muidugi on midagi asjalikku ka vahel. Olin ükspäev parasjagu jooksurajal ja vaatasin CNN'i uudiseid. Päris naljaka loo peale sattusin, kuidas Washingtonis tube välja üüritakse. Nimelt tahavad kõik (eelkõike värvilised) jänkid Obama ametisse seadmise ajaks pealinnas olla ja seda ajaloolist hetke jäädvustada. Nüüd on siis kohalikud äri püsti pannud - üüritakse oma korterites ja majades tube välja. Tavaliselt on nädalavahetuseks 700 ruumi pakkuda (ametlikud öömajad välja jättes), nüüd on 100 korda rohkem variante. Geniaalne võimalus valmisi oma finantside heaks ära kasutada.

Teine uudis mis mind mõtlema pani oli Brown Cloud Aasia kohal. Tavaliselt ei ole rohelise eluviisi peale mõelnud ja sellest kunagi liiga palju huvi tundnud. Respekteerin loodust, ei viska kunagi prügi maha ja olen selle koha pealt päris normaalne. Greenpeace'i tüüpe ja igast teisi rohelisi, kes ennast alatsti tänavale laotavad ja proteste avaldavad väga kõrgelt ei austa, pole minu teema. Kuigi eks nad tegelt on vist õiges kohas ka. Selliseid peab ka olema, siis mingile vennale jõuavad asjad ehk kiiremini kohale. Asja juurde tagasi tulles, siis on India poolsaarest kuni peaaegu USA läänerannikuni tuhandete kilomeetrite pikkune pruun pilv, mis on tekkinud Aasiast tulevast saastast. On ju piirkond päris ülerahvastatud ja õhku paiskub meeletult igast jama. Uudistes näidati sateliidi fotosid ja uskuge mind, see vaatepilt ei olnud ilus. Pani mõtlema, kui saastatud kohas me tegelikult elame. Eestis olles ei saa sellest väga arugi. Ikarused on muuseumisse viidud ja mõned autod tossutavad küll, aga tegelt on päris hea õhk (vist). Mäletan korda, kui Saksamaalt Eurolines'i bussiga koju tulin, Iklas bussist välja astusin ja nii hea puhas Eesti õhk ninasõõrmeid kõditas. See oli spets tunne. Üks hea põhjus Eestis elada - vähe inimesi ja leiad alati tühja maalapi, kus pikniku pidada ja puhast õhku hingata. Hea!

Täna täpselt kuu aja pärast sõidan koju. Ei usu seda tegelt. 3/4 Taani elust on elatud. Aeg lippab ikka tuhatnelja. Koolis saavad ka paari nädala jooksul kõik ained läbi ja hullult lõputöösid ja projekte ootab. Eks see viimane kuu ainult nende tegemisele kulubki. Vahel on koduigatsus ka peale tulnud. Tahaks omi inimesi näha. Mõnus nädal oli, Dennil käis tüdruk külas ja jälle oli uus inimene mõnda aega seltskonnas, päris motiveeriv ja hea vaheldus oli. Samuti pakuvad naudingut kõik oranžid vilkuvad MSN'i aknad, uued meilid, scrap'id, wall'i postitused ja päris kirjad. Lahe on olla teises kohas ja elada oma iseseisvat elu, teades et kõik sõbrad ja tuttavad on tegelt ka olemas, kuigi 3 kuud pole neid näinud. Peale iseseisvumisõppetundide avardab see Taani-semester silmaringi ja maailm tundub aina väiksem. Nii palju on nähtud ja hullult uut kogetud. Pole elu sees nii paljudes erinevates kohtades käinud, kuigi mu 21st eluaastat ehk mõni üksik hämar algusaasta möödus ainult Eesti riigi piirides - NSVL nohh.

Head isadepäeva!

2008-11-09T20:40:00.001+02:00

Kallid Tarmo, Aare ja Tiit! Olen teile täna mõelnud. Sel korral pole näost näkku seda öelda saanud, aga soovin sulle ilusat isadepäeva ja kallistan soojalt. Veidike rohkem, kui kuu aja pärast näeme juba. Väikene ootusärevus minulgi sees...

Räägin natuke ilmast ka. Taani on paljuski Inglismaaga seotud - keelte, mineviku sarnasus ja mainimata ei saa jätta ka ilma. Kuulen juba öösel magades, et õues on torm ja sajab kõvasti. Ärkan üles ja näen seda ka oma silmadega, on täiesti hall ja udune. Läheb aga paar tundi mööda ja taevas on täiesti sinine, päike paistab ja meeletult ilus on väljas. See on uskumatu millise kiirusega ilm muutub päeva jooksul.

Ja soojem on siin tõesti. Vahepeal oli hommikul nullilähedased temperatuurid ja otsustasin talvejopega ringi käima hakata. Viimasel ajal tundsin, et millegi pärast on palav kogu aeg. Eile olin piisavalt tark ja vaatasin, mis ilm on. 10 kraadi ütles yahoo weather. Asi lahendatud. Ilmad on jälle soojaks läinud ja võis õhukese jope jälle kapist välja võtta.

Teine asi, mis Eestiga võrreldes soojemat kliimat näitab on gigantsed vahtralehed. Pole elu sees nii suuri vahtralehti näinud. Mu käsi pole just väga väike...

OBAMA

2008-11-05T12:44:00.000+02:00

Lõpuks ometi oli eile hommikul virn kõikvõimalikke plastmassist jubinaid postiga kohale tulnud - Wildcard, Yellowcard... Taani bürokraatia on kohutav. Vahel vihastad ennast Eestis herneks, et kuidas on võimalik nii aeglaselt ja teadmatult asju ajada. Siin on sama moodi. Elamisloa taotluse andsin septembri 1. nädalal sisse ja nüüd tuli alles dokument. Natuke liiga kaua aega vist. Eriti lahe on nüüd tööd minna lõpuks otsima, kui 1,5 kuu pärast tulen niikuinii ära juba. Minu puhul on asjad veel hästi. Deniss ja Raino saavad endale uusi nimesid või neid lihtsalt unustatakse ära - nende asjad venivad veelgi. Ainuke normaalne koht on jõusaal, kus me lemmik tädi meile allahindlusi teeb ja programmi niimoodi häkib, et meile soodsam oleks. See on hea!

Eile hakkasime jaanuariks siia tagasi tuleku lennupileteid ostma. Ma olin paar nädalat tagasi odavaima variandi Stockholmi kaudu välja valinud. Uue aasta alguses Estonian Airiga on üle 2 korra kallim, kui tavaliselt. Niisiis, trükkisime ühe lennufirma kodulehe sisse ja toho tonti, firma on vahepeal hoopiski pankrkotti läinud. Nojah siis. Leiutasime uue soodsama variandi miksides omavahel laevu ja ronge.

Uskumatud on lood mu kunagise töökoha - Skanskaga. Lugesin uudist, kuidas 1 projektijuht pani lihtsalt 32 miljonit oma taskusse ja siis lahkus töölt. Asi on juba üle keskmise naljakas, kui palju võib ühte firmat nöörida. Aasta tagasi lasti pool juhtkonda sarnase asja pärast lahti, aga tuuled puhuvad edasi. Show must go on! Isa üritas küll seal vahepeal asju korda panna, aga kui esimesi tulemusi hakkas paistma, siis tulid geniaalsed meetmed kasutusele. Nägin ise ka suvel ja eelmisel talvel seal töötades kui paigast asjad ära olid.

Majandus on ikka üpris halvas olukorras ja "andekad" üritavad seda enda kasuks ära kasutada. Ainuke hea asi selle majanduskriisi juures on bensiini hind. Vähemalt USAs on 2 aasta madalaimad hinnad hetkel. Ka siin Taanis on tabloodel sellised numbrid, et võiksin kasvõi nalja pärast paar liitrit kilekott tankida ja toanurka seisma panna ning siis imetledes sealt mööda käia ja mõelda kui odav see on.

Oma projekti sain ka hinnatud. Ilus 7 tuli. Kõrgeim hinne, mis grupis välja jagati. Võib vist rahule jääda.

No ja ega Obamast ka mööda ei saa minna. Palju õnne, mees! Mustadel on pidu nüüd. Ma kujutan ette, kuidas valged hakkavad nüüd tänavatel veel enamgi molli saama. Mingi Klu Klux Klani vend lubas hakata möllu tegema, kui Obama võitma peaks. Eks siis Aktuaalne Kaamera saab jälle kohustuslikud eetriminutid millestki muust kui Gaza sektorist täis räägitud ja kõik on jälle õnnelikud.

PS Multikat Siil udus oles näinud? Siit puudub ainult siil, muu on olemas. Uimaseks teeb!

Uued sõbrad Eolmac, Pennis ja Amalieg

2008-11-02T16:25:00.001+02:00

Novot, pole enam immigrant tühjagi. Elanike registri number on olemas ja nüüd olengi vist täisõiguslik Taanlane mõneks ajaks. Ühel hommikul oli üks ilgelt ametlik kiri laul. Päris murelikuks tegi, et miks mulle mingi Taani amet kirja peaks saatma. Kiri oli muidugi Taani keeles. Nii palju kui sõnadest aru sain, siis point oli selles, et kuna mul nüüd elamisluba, siis pakuti võimalust pensionikindlustuseks, konto avamiseks pangas, laenudeks jne. Selliseid asju hakatakse 10 korda kiiremini pähe määrima, kui elamisluba ajama.

Taanlastel on mingi probleem nimedega. Deniss on endale juba Taani ametiasutuste poolt saanud 2 kohalikku nime. Elamisloale sai ta nimeks pool meie tänava nime ja rongifirma sooduskaardile sai ta nimeks Pennis. Ei hakkagi seda siinkohal rohkem lahkama. Kole on. Ja sõber Eelmäest sai autorendi firma laenulepingule Eolmac. Võimatu järeldusi teha, kust sellised geniaalsed nimed tulevad. Ju siis ametnikel on nii igav, et mõltevad uusi nimesid välja.

Eelmine nädal sai ka esimene projekt lõpetatud. Lõppkokkuvõttes jäin tulemusega päris rahule. Kokku tuli ligi 3o lehekülge, mahult oligi nii 2/3 bakalaureuse töö mahust. Teema oli väga huvitav ja õppisin sellega päris palju. Huvitav on, et Eestis söödetakse kõik asjad ette, antakse näide, lükatakse veel tagant ja siis teed selle lihtsalt ära, kuna muud üle ei jää. Siin on aga asjad niiviisi, et sulle öeldakse: "Poole tunni pärast kirjutage teema siia lehele, mõlege nüüd probleem välja!" Sellise lähenemisega polnud üldse harjunud, kui septembri alguses tolle asjaga päevavalgele tuldi. Väga lühikese ajaga öeldi mida ja kuidas tuleb kirja panna ja oligi kõik. Totaalne vahe Eesti meetoditega võrreldes. Siin otsid materjali, probleemi ise ja teed projekti ka täiesti üksi. Töötad materjali läbi ja näed kordades rohkem vaeva, mitte midagi pole aluseks võta. Copy paste jääb ka ära, sest kõik tuleb oma sõnadega ümber kirjutada. Muidugi õpib niiviisi palju rohkem ka.

Projekti viimaseid kokkuvõtte osi tehes oli juhe juba täiesti koos, ükski sõna ei tulnud enam meelde. Üle lause pidi sõnaraamatusse sõnu trükkima, et vajalikke vasteid saada. Lõpuks hakkas päris palju nalja tegema. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et 1 selline projekt õpetab kõvasti rohkem kui 2 kuiva ainet täis teooriat ja lihtsalt loengus passimist.

Ilmad kisuvad ka aina talvisemaks. Teoreetiliselt ei tohiks Taanis enne jaanuari-veebruari lund maha tulla. Mõned öökülmad on olnud ja hommikul peab juba talve jope kapist välja võtma. Üks kord suure hooga mäest alla tulles ja järsku parempööret tegema hakates tuli selline mõte, et siin võib ju täiesti must jää olla, õnneks polnud. Nüüd peab sellise asjaga ettevaatlik olema, väga vabalt võib ennast teises asendis tee servalt leida. Kuigi siin visatakse mingit libeda tõrjet ka tänavale vist. Hommikuti on mingit valget jama tänavad täis, ei tahaks uskuda et see sool oleks, aga kes teab.

Täna on jälle ilus ilm, üle 8 kraadi sooja. Vaatan oma aknast kaugustesse laiuvatele rohelistele mäenõlvadele, oranžidele metsatukkadele ja valgetele liikuvatele autodele mis täpikestena paistavad. Kusjuures jõulukaunistused on juba siingi üleval. Mõned tulukesed ja vanikud peatänava kohal, ohh kommertspühi...

Immigrant on seadusega pahuksis

2008-10-28T18:59:00.000+02:00

Peale kella keeramist kisub juba väga varakult pimedaks ära. Ongi mõnusad pikad ja pimedad sügisõhtud käes. Tuul vilistab akna taga ja tänavate ääred on paksul suuri, suuri värvilisi vahtralehti täis. Tuled oma tuppa ja vaatad kauguses värelevaid tulukesi, radikast kiirgab soojust. Oleks veel kamin ka, ei olegi vahet kas olen Raudalus või Horsensis. Inimesed, omi inimesi pole ainult. Iga nädal saab sauna ka, kui trennist minna - kõik hüved olemas!

Eile viskasingi... oot, tegelt tahan seda ka veel öelda, et see postitus ei räägi ratta parandamisest, söögi tegemisest/ostmisest, koristamisest ega muudest igapäeva toimingutest (kusjuures iga nädal tuleb kõiki neid toiminguid korrata küll). Vaid räägin millestki muust. Üllatud? Paljud on öelnud mulle, et see on naljakas kuidas ma üle nädala oma ratast ehitan ja muid huvitavaid asju teen. Seekord pettud minus. Anna andeks. Ühesõnga räägin millestki muust, kuhu ma jäingi?

Ahjaa, eile viskasingi pesumasina käima ja väntasin trenni, jooksurajale Toivo Pillit kuulama. Olin juba peaaegu fitnessdk ette jõudnud, kui nägin et politsei sõidab minu suunas. Kohe käis mõte peast läbi, et okou, ma pole ju omale uusi tulesid ostnud. Pole väga pimedas sõitnud ka. Sõidan siis vaikselt edasi ja näen kuidas mulle katusel olevaid prožektoreid vilgutatakse. Tõmban vaikselt tee äärde ja auto sõidab kõrvale. Vabandatakse, et taani keeles minuga rääkima hakati ja tehakse selgeks, et Taanis peab pimedas sõites tuled põlema ja palutakse jala edasi minna. Õnneks olin kohal ka juba. Seletasin, et tuled varastati ära, näitasin ka kohti, kuhu neid kinnitasin ja vabandasin viisakalt.

Seekordse sügisviiruse peletasin toas istumise ja küüslaugu söömisega ära. Esimest korda tunnen, et protseduurist on kasu. Tavaliselt olen üpriski skeptiliselt sellesse suhtunud. Nagu vanaema ikka öelnud on: "Kui nohu ravida, läheb 7 päevaga üle, muidu võtab nädala aega."

Päeva tegi ilusamaks kiri, mis köögi laual oli kui koolist tulin. Aitäh sulle! :)

International day

2008-10-22T23:25:00.000+03:00

...oli meil täna koolis. Aatriumis oli iga riigi jaoks valmis seatud väike nurgake lauaga. Iga rahvus kogunes oma boksi ja pakkus oma rahvus toite. Sügisel mõtlesime, et teeme ka kindlasti midagi. Kahjuks jätsime asja ära, kuna see tuli nii ruttu kätte ja Annelil on praegu koolitükkidega palju tegemist ja me ise 3 kesi ei viitsinud leiutama hakata. Peale 5 minutit ringi jalutamist tundsin ilgelt süümekaid, et midagi ikkagi valmistanud polnud.

Ma pakun, et umbes 15-20 riiki oli esindatud. Bulgaariast, Rumeeniast Gaana ja Senegalini. Iga riigi boks oli veel rahvusvärvide ja iseloomulike vidinatega kaunistatud. Võite ette kujutada kui kirju kõik oli.

Võtsime alguses sihtpunktideks eksootilisemad riigid, mille toitu varem saanud pole. Gaana spinativorm ja veel mõned muud aafrika söögid. Paar asja olid päris maitsvad, ülejäänud liiga head polnud. Hästi head söögid olid Bulgaarial ja Rumeenial. Kõige uskumatum söögi valik oli hispaanlastel, itaalastel ja prantslastel. Võite ette kujutada, kui palju juustu, pitsasid, pastat, veini, pannkooke, salaamit, paellat ja kõike seesugust sealt leida võis. Väga hea mulje jättis Islandi köök. Kuivatatud kala, täiesti Eesti maitsega supp ja siis mingisugune õhuke suitsutatud liha kuiviku moodi asja peal maitsesid ülimalt hästi. Pakuti ka lamba pea liha. Iga uut asja suhu pistes käis küll mõte läbi, et okou, mis siit nüüd tulla võib. Aga kõik asjad olid superhead. Jõudsin vaevalt pooled asjad ära proovida, siis oli kõht nii täis kõiksugustest erinevatest asjadest, et paha hakkas peaaegu. Loomulikult olid poolakad küpsetanud ja meisterdanud meeletult asju. Seekord ei viitsindki kõhus ruumi nende köögi peale kulutada. Keedetud sardellid pole just kõige suurem delikatess, kui nälga just ei sure, siis ei söö selliseid asju. Sellele vaatamata oli 1 kook hästi hea.

Aeg lendas märkamatult. Hea seltskond ja söögid. Peale eurotrippi ongi meil täiesti oma balti klann tekkind. Kõik on ilgelt toredad ja head sõbrad omavahel. Hästi positiivsed tüübid. Ahjaa, meil on baltikumis 1 rahvustoit kõigil sama - kartuli salat. Nii leedukate kui lätlaste laualt võis täpselt meie maitsega salatit süüa.

Hakkasime just ära minema, aga lahkumine ei tulnud just kõige paremini välja. Prantslased ronsid oma lauale ja hakkasid oma rahvuslaule laulma. Täpselt nagu Prantsuse revolutsioon mõnes ajaloo filmis. Lipud põskedele joonistatud. Hispaanlased, kes vastasboksis olid ei saanud ju kehvemad olla - tegid järgi. Leidsid maja pealt isegi harja varre ja panid oma lipu selle külge ja hakkasid sellega lehvitama. Prantslased ei saanud alla jääda, nemad lipuvarrast ei leidnud. Tuli appi võtta nutikus, Sophie võttis laualt poole meetrise bagueti saia ja sidus oma lipu selle külge, asi lahendatud. Aga ometi ei saanud ju itaalased kehvemad olla. Kuna nemad olid saali teises otsas, veeti nende laud prantslaste ja hispaanlaste vahele, roniti sellele ja hakata üle teiste laulma. Te võite ette kujutata nüüd milline lõunaeuroopa temperamentne möll seal käis. Vaatepilt missugune. Naeru oli raske tagasi hoida.

Kui liikusid seal sadu aastaid traditsioone kandnud riikide vahel ringi, siis tekkis väike kompleks. Ei ole ju Eestis eriti mineid traditsioone. Kõik suurriigid on meist sajandite jooksul üle sõitnud ja ära kasutanud. Olgu pealegi, enda peres on küll traditsioonid ja omad kombed, aga kui panna eestlane oma traditsioonidest rääkima, siis minul oleks küll esimsed 10 sekundit eeeeeeee? Siis suudaks midagi välja tuua ehk, aga vähe ikkagi. Mis on meie need landmark'id? Skype, Andrus Veerpalu ja majanduskriis? Nojah olgu pealegi. Soomlaste boksis jooksid pildid Lapimaast ja Soome loodusest. Lund nähes tuli suur tahtmine saapad jalga tõmmata ja lund rookima minna, hullult tahaks!

Eile ärkasin suht vara üles ja läksin kooli järjekorda seisma, et Yellowcard (elamisluba) saada. Selline immigrandi tunne oli, nagu oled mingi sõjavang, aborigeen või džunglist seelikuga mehike (märkus: pole rassist, lihtsalt naljakas olukord oli). Peale poolt tundi bulgaarlastega võidu trügimist (minu jaoks uued poolakad :P) andis immigratsiooni ameti tädike paberi pihku ja ütles, et poiss nüüd jookse Horsens Kommunesse ja anna see sinna. Haige paberimajandus. Ma tulen enne siit juba ära, kui elasmiloa kätte saan. Ei saagi aru, miks nad sellega nii kaua viivitavad. Asja oleks võind ju varem ajama hakata, aga olgu pealegi.

Samas on asi õigustatud ka. Taanlased ei taha siia igast immigrante. Neid voolab siia niikuinii. Näiteks on me poolakatel 2 kuuks külas oma kaasmaalased. Kes siin ühikas nende juures tasuta elavad ja tööl käivad. Ma kujutan ette, et nad saavad 2 kuu Taanis töötamise eest vähemalt poole aasta palga Poola mõistes. Poola "ehitajaid" (loe: taksojuhte) on ju Eestis ka nähtud.

Väga haige. Kas mul on mõni postitus poolavaba ka? Vist mitte. Hahaa. Eile tegi inglise keele õpetaja väikse kurja nalja. Please make groups of 5 persons and in each group there must be at least 1 non polish people. Tegelt ei ole asi nii hull. Neid on lihtsalt palju...

PS täiendasin veel eelmist postitust piltidega. Lisasin lõppu 4 albumit, mis facebookis üleval. Võite tsekkida, kui tahate.

Horsens+Amsterdam+Waterloo+Brüssel+Pariis+ +Luxemburg+Horsens=2980km

2008-10-20T22:43:00.000+03:00

Olen juba 3 päeva tripilt tagasi olnud, aga pole mahti saanud kokkuvõtteid teha. Reisiga võis igas mõttes väga rahule jääda. Kõik sujus perfektselt ja ühtegi jama ei olnud. Pühapäeva hommikul sõitsime siis Janisega Aarhusi ja tõime autod ära. Kuna oleme kõik nii noored, siis Ford Focusest suuremat autot ei saanud ametlikult võtta, küll aga ootas meid ees üllatus - saime 2 7 kohalist 2700 km sõitnud Mazda 5. Pole paha, pole paha.

Sõitsime tagasi Horsensisse, et teised peale võtta. Nii hea oli üle 2 kuu jälle autoga sõita, parim muusika, sügisene hommik ja ees ootamas palju uut. Pakkisime autod. Väga hea, et suuremad saime, kuna Fordi poleks me asjad ära mahtnud. Alustasime sõitu Amsterdami, leidsime kämpingu reception'i ukselt oma nimede ja toa numbritega lehe ning läksime õhtust linna väisama. Kanalid, tuledes linn ja imeilusad majad - päris kena tundus. Siis aga parkisime autod ja läksime mõneks ajaks jala linna peale. Ees ootas midagi muud - pilves inimesed, kanepi hais tänavatel, kõikjal madalalaubaline rahvas ja mustanahalised igal võimalusel kokaiini ja teisi mõnuaineid pähe määrimas. Üsna pea hakkas kõik väga vastu.

Amsterdam

Järgmine hommik sõitsime metrooga kesklinna, et valges linna näha. Kõik oli palju ilusam ja parem, kui õhtul. Sellele vaatamata ei meeldinud mulle kanepi ja punaste laternate teema, mis absoluutselt kõigega seotud oli. Kui see välja jätta, siis oli linn ilus oma madalate majade ja kanalitega.

Seejärel sõitsime Mantase sõbranna juurde, kes lõuna Hollandis elas ja meid majutas. Kätte jõudis teisipäev ja alustasime sõitu Brüsseli poole. Kuna meile tundus, et linn suht mõttetu ja seal midagi teha pole, siis sõitsime ka Waterloost läbi. Suur mägi, mille otsas lõvi kuju oli. Liiga kõrge sissepääsu hinna pärast sisse ei läinud, tegime kõigest grupipildid Napoleoni kuju ees ja suundusime edasi Brüsselisse.

Waterloos, Napoleoni kuju ees

Linna jõudes olid kõik hämmingus. Tänavad olid puhtad, pinsaklipslased ringi kõndimas, väga ilusad majad ja kuidagi kodune ja mõnus. Totaalne vastand Amsterdamile. Viisime asjad hostelisse ja läksime linna vaatama. Tuledes oli eriti ilus. Kirikud, reakoda, pissiv poiss, vanaaegsed majad ja uus city. Brüsseli trademark šokolaad oli päris hea. Iga 10m tagant oli šokolaadipood, kust tulid sellised lõhnad, mis jalust niitsid. Käisime vähemalt igas kolmandas sees ja tegime näo nagu tahaks ilgelt osta ja maitsesime kõike. Tõesti nii häid šokolaade pole vist saanudki. Olgu, Kalevi omad on klass omaette, aga seal olid ka ikka väga head. Muidugi käisime ka Europarlamendi juures ja võtsime hetke Eesti lipu all.

Europarlament ja Brüsseli tänaval

Kolmapäeva hommikul käisime Brüsseli Atomiumis. Mis on põhimõtteliselt kohalik Eiffeli torn. Ehitatud 58. aasta maailmanäituse jaoks. Kujutab endast 102 meetri kõrgust molekuli, kus sees saad mööda kaldteid pidi liikuda ja vaadet nautida. Suveniiri poes müüdi kõige stiilsemaid asju. Hetkeseisund kesine, ei lubanud rahakotti taskust võtta.

Atomium Brüsselis

Head aega Brüssel. Pariis siit me tuleme... Terve tee ei suutnud ma uskuda, millele me lähenesime. Olen enne 3 korda vist Prantsusmaal, Strsabourgis käinud ja see on ikka väga ilus olnud. Üle Saksamaa piiri sõites ja "Paris 400" silte nähes on iga kord suu vett jooksma hakanud. Seekord sai janu kustutatud. Pariisi jõudnud, pidime natuke tankima ja kohe oli üks must mees agar meiga tutvust tegema. Küsis kust tuleme ja ütles, et Pariisis on maailma kõige haigem liiklus. Hoiatas igast asjade eest ja soovis head puhkust. Sõitsime hostelisse. Aknast avanes täpselt selline vaade, mida filmides Pariisi kohta näha võid. Prantsuse rõdu, allee, tänaval ringi sõitmas väiksed prantsuse autod ja rollerid, kerge vihm ning silmapiiri taha ulatuvad hooned 18.-19. sajandist. Võtsime kaardid ja suundusime Notre Dam'i poole.

Notre Dam ja Seine

Teepeal ei saanud juhust kasutamata jätta ja kuuma kakaod kohalikus kohvikus mitte juua, sinna tuli ka me giid, Arturase sõber Martinas. Nüüd teen lühidalt, aga tea, et emotsiooni oli "natuke" rohkem. Notre Dame, Louvre, Seine - jalutasime lihtsalt mööda. Hingematvad, silmi pimestavad, meelid erutavad, kõrvu lukustavad vaated ja hetked. See, mida kunstiajaloos Meeri seinele näitab või õhtul kakaod juues Discoverist näeb EKSISTEERIB REAALSUSES! Kõik ongi nii nagu kõige paremas Prantsuse filmis. Loomulikult pidime Eiffeli juurest ka läbi jalutama. Selleks ajaks kui sinna jõusime, tuli järsku kõigil meelde, et kõhud on tühjad. Muidugi ei olnud selleks hetkeks enam ühtegi kebabi ega hiinakat, kust süüa osta, olime mingis fancy's rajoonis. Viimasel hetkel leidsime ühe Pizza Hut'i. Kõik olid väga vaiksed järsku ja enne kui keegi arugi sai, istusime Eiffeli all ja sõime vist parimat pitsat üldse. Ma ei teagi, kas see oli mõjutatud Pariisit, Eiffeli tornist või meeletust näljast, aga toit viis keele alla. (Mu käest on küsitud, et kas ma mõtlen ka juba inglise keeles. Kindlasti mitte. Aga praegu tulid palju paremad inglisekeelsed väljendid, eesti keeles ei kõla see üldse nii hästi, hmm...?!) Peale selliseid emotsioone ei saanud ju ometi võimalust kasutamata jätta ja mitte torni sõita. Eurod letti, lift üles ja MA PÄRISELT NÄENGI TULEDES PARIISI, EIFFELIST?!

Eiffelis PEAB rõõmus olema!

Emotsiooni lõi veelgi rohkem lakke kõne Katale. Hiljem sõitsime ööbussiga koju, kuna avastasime, et ei jaksa enam püsti seista, kuna olime 8h järjest linna peal ringi jooksnud. Nii palju oli näha kogu aeg, et ei saanudki aru kui väsinud ja kaugele me tegelikult jõudnud olime. Ilma igasuguste liialdustega kõmpisime 15-20 km vabalt selle õhtuga maha. Aga näha oli lihtsalt liiga palju. Uni oli ka pärast magusaim.

Hommikul sai järjekordsed saiad söödud ja kohvi joodud. Peab tõdema, et mõnda aega ei taha saiu ja kukleid näha, olen vist ciabatta nägu läinud. Hehee. Väsimus jalgades oli teisejärguline, võtsime sammud Monmartri poole. Mäkketõus 2-3h, seejärel Moulan Rouge. Järjekordselt meeletult emotsioone. Naljakas juhtum oli Monmartri kiriku ees mäejalamil, kus oli suur kamp mustasid. Tüübid võtsid turiste vahele, haarasid nende sõrme ja sidusid nööri selle ümber. Ma vaatasin, et okei, nüüd saab nalja, vahet pole, läheb veidi raha, aga pole hullu. Tüübid tegid lõngast käepaela ja sidusid selle ümber su randme. Kogu protseduuri ajal rääkisid juttu, küsisid kust pärist oled ja seletasid, et seda on vaja kirikusse sisse saamiseks jne. Kogu protseduuri ajal üritasin kramplikult oma väärisesemetele keskenduda, et ükski tasku tühjemaks ei jääks. Toimingud lõpetatud, öeldi et nüüd palun 10 €, ma teen sulle odavamalt, tavaliselt on 15 €. Pistsin käe taskusse ja andsin paari euro münti, ütlesin, et rohkem pole. Vahejuhtum missugune, nalja sai.

Õhtul saime autode juures teistega kokku ja sõitsime Trimfikaare kaudu ära. Minu kord oli rooli istuda. Olin seda Pariisis liiklemist viimased 24h oodanud, viimaks õnnestus. Alguses polnud väga viga. Kui jõudsime Trimfi kaare alla siis algas show pihta. Seal on ringliiklus, vähemalt teoreetiliselt. Tegelikult on ligi 7-8 rida autosid kõrvuti ja kõik sõidavad kuskile, keeravad ette ja vahele. Ei kõla piisavalt haiglaselt? Kujuta siis veel ette, et lisanduvad rollerid ja mottorrattad, mis veelgi kaootlilsemalt kõikides suundades liiguvad. Jooni tänaval pole, vahele saad signaali andes ja julmalt keerates. Selle triki sain esimese tunni aja jooksul selgeks. Sellele lisaks pead kindel olema, et Janis oma autoga taga oleks. Vabalt oleks võinud iga 2 sekundi tagant avarii teha. Aeg-ajalt pidi kõnniteel või lihtsalt tee ääres ohutuledega väikesi järele ootamise pause tegema. Aga tulemuslikult! Igatahes saime Triumfi kaare alt päris kiiresti minema. Olime seal võib-olla paar minutit, aga lahkudes tundsin kui palavaks järsku autos kiskunud oli ja kuidas ma meeletult õhetasin. Ei vedanud, pidime teist korda veel sealt läbi sõitma. Lõpuks pääsesime ja järgmises tanklas naersime lihtsalt närvide rahustuseks. Huuhhhh! See oli vast sõit.

Nüüd ootas ees 15h sõitu kodu poole. Tuledest oli näha, et teed olid mägised. Pimedas paraku rohkem ei näinud. Palju peatusi maantee maksude maksmiseks ja tankimisteks. Varsti Luxemburgis väike peatus ja siis juba Saksamaa. Sõitsime kordamööda. 1 autojuht roolis, 2 magamas ja keegi juhi kõrval möla ajamas, et juht magama ei jääks. Mina sõitsin õhtul ja hommikul. Õhtul oli täiesti normaalne, mingit probleemi polnud. Hommikul kella kuuest rooli istudes oli ka alguses kõik korras. Siis hakkas aga pilt ikka väga ujuma. Vihma sadas ja nähtavus oli ka päris halb. Lihtne ei olnud, aeg-ajalt oli kosta piirjoonte häält rataste all. Silmi pidi kogu aeg lahti tirima. Arturas rääkis pärast, et ta nägi viirastusi lõvidest tee peal, selline uni oli. Tegelikult polnud aga hullu.

Öösel tankimis ja autojuhtide vahetamise peatus.

Olime kell 12 lõuna kodus ja vajusin kohe magama. Õhtul viisime autod tagasi ja tegime väikse peo oma 5 eestlasega. Kartul, kanakoivad, juurviljad, pannkoogid jäätisega. Vahelduseks oli hea päris sööki süüa.

Jube pikalt kirjutasin. Tegelikult tulin päris hästi toime :)

P.S Palju õnne Kärri ja Tommi! :)

PP.S Täna sai 2 kuud siin elatud, homme lähen elamisloa vestlusele. Immigrant nagu ma olen.

Albumid reisist:

http://www.facebook.com/album.php?aid=56183&l=5a5a2&id=676717059

http://www.facebook.com/album.php?aid=56312&l=8ff3c&id=676717059

http://www.facebook.com/album.php?aid=56313&l=a8be4&id=676717059

http://www.facebook.com/album.php?aid=56403&l=600da&id=676717059

Väljasõit

2008-10-11T12:07:00.000+03:00

Aeg lendab ja busy week on läbi: asjaajamised, koolitükid, trenn ja igapäevased kodused toimingud. Ühesõnaga kordaläinud nädal. Nädala boonus oli jalgratta remontimine jälle. Ühel hetkel tuli järjekordset katkist tagakummi parandada, siis leidsin, et ka väline kumm on oma aja ära elanud. Sain selle ühelt teiselt rattalt, aga kuna mõõdud ei klappinud, siis lõhkus veelgi rohkem lohvi. Tuli ka järelparandus teha. Nüüd on 1 lohv 5 kohast parandatud. Veidi investeeringuid ja turu-uuringuid odavaima kummi leidmiseks ning tööd - velo jälle korras.

Kuna järgmine nädal on koolivaheaeg, siis hakkas juba neljapäeva õhtul vaikselt rahvast ära kaduma siit. Poolakatel olid vanemad külas ja eile hommikul alustati sõitu Pariisi poole, hispaanlasest korterikaaslane sõitis tüdrukuga nädalaks Kopenhaagenisse. Oli hea võimalus korter ära koristada ja ilusat üksindust siin eile hommikul nautida. Koolis peale loeinguid saime oma reisikaaslastega kokku ja arutasime veel viimased detailid läbi - kuhu minna, mida teha, mida kaasa võtta jne. Istusime klassiruumis ja vaatasime suurelt ekraanilt kõik vaatamisväärsused ja vajalikud asjad üle. Seltskond on väga super!

Seejärel läksin raudteejaama Kätlinile ja Mikule vastu. Tegelikult pidin Janisega homseid rongiaegu ka uurima, kuna kella 9ks peame Aarhusi jõudma, et oma autod ära tuua ja trippi alustada. Ilus päev oli, nähes Eesti sõpru ja lihtsalt head aega veetes.

Mõtted on ainult reisi peal ja väga huvitav nädal tõotab tulla - pühapäev sõit, esmaspäev Amsterdam, teisipäev Brüssel, kolmapäev-neljapäev Pariis ja reede öö tagasitee koju. Palju näha ja kõik uued linnad, kus varem pole käinud. Nädala alguses lubab ilmateade pariisi +23*C . Selleks ajaks kui meie sinna jõuame on veidi külmem, aga saab veel natuke sooja Euroopat nautida. Ilus!

Spaa

2008-10-07T00:05:00.000+03:00

Päris laisaks blogitajaks olen muutunud. Kuu aega tagasi tulistasin iga päev siia midagi. Enam ei olegi nii palju öelda. Mitte, et vähem juhtuks, vaid igapäevane rutiin on vaikselt tööle hakanud ja elangi päriselt siin. Iga uus asi pole nii märkimisväärne enam. Paari nädala pärast saab juba 2 kuud täis. Aeg lippab...

Nädalavahetus möödus põhiliselt puhates ja õppides. Reede õhtul võtsin korra aja maha ja käisime veidi väljas. Sattusime kooli kõrvale ühikasse, kus mingi üritus pidi toimuma. Kohale jõudes avastasime kui mannetu elu seal on. Seinad on graffiti't täis ja korterid eriti väiksed, köök koridori peale ja remonti pole ka ammu nähtud. Rahvas tsillis koridorides ringi ja näris kanakoiba. Oma Kamtjatka on ikka eriti luks selle kõrval - suured boksid, oma köök, maaliline vaade aknast, kesklinn, uus ja puhas.

Jälle üks asi, mille üle rõõmustada. Muidugi suur tänu Annelile ja Pille-Riinule, kes soovitasid Kamtjatkat (nad olid eelmine aasta siin).

Laupäeval ja pühapäeval sai projekti kallal vaeva nähtud ja väikesi edusamme tehtud. Pilt hakakb vaikselt ette kujunema, mida kirjutada ja kust materjali saada. Täitsa rahulik tunne tuli korraks peale. Sai ka korterit koristatud ja nädala söögivarusid täiendatud. Ilgelt mõnus on vetsu minna, kus kõik läigib ja särab, köögis paljajalu ringi joosta, sest põrand on nii puhas. Kodune tunne tuleb peale! :)

Samuti käisime ja tegime endale ühe vinge jõusaali membership'i. Uskumatu, kui ülehinnatud Eestis sportimine on. Siin maksad sama hinna kui Eestis. Ainult kvaliteedi vahe on märgatav. Eestis küsitaks sellise asja eest 2-3 korda rohkem raha, põhjendades eksklusiivne interjöör, teenindus, masinad, asukoht jne.

Pildi pealt pole näha, aga väga hubane ja stiilne koht on. Kahel korrusel.

Siin tehakse sulle isegi tasuta treeningkava, iga kuu saad kohal käimise eest punkte, mille eest omakorda tasuta varustust valida saab. Kõige parem asja juures on see, et seal on saunad. Tuled leili võtmast, kallad jääkülma pange täie vett kaela ja teisele ringile... nagu soome pensionärid Pärnu Terviseparadiisis. Tulin eile koju ja viskasin pitsa ahju, võtsin klaasi jahedat naturaalset apelsinimahla kõrvale. Pärast istusin ja nautisin kõige paremat muusikat ja tundsin kuidas pannkoogid pannil särisedes head lõhna andsid. Sellised ongi kõige mõnusamad nädalavahetused.

Täna läksin ka veel õhtul enne sulgemist jõusaali jooksma. Seal on jooksurajad sellise süsteemiga, et ühendad oma iPhone'iga ja kuulad oma muusikat või vaatad filme või pilte. Täna vaatasin CNN'i uudised ära ja nädalavahetuse Premier League'i tipphetked, pärast saun ja jälle parim enesetunne. Mis veel parem, uni tuleb magusaim, eile läksin juba kell 11 magama, nii väsind oli olla ja nii hea oli magada. Siis sai pikka hommikut nautida kohvi ja parima hommikusöögiga. Olen rahul!

Läks ka 3. ja 4. asi...

2008-10-02T23:29:00.000+03:00

Septembri alguses kadus või "kadus" mul ukse kaart ja mälupulk. Jutumärkides või ilma just sellepärast, et tavaliselt ma ei kaota väärt asju. Seetõttu kahtlustan vargust. Läheb kuu aega mööda ja tulen mina õhtul koolist. Kell on juba üle 21.00 ja kuna pime, siis hakkan ratta tulesid põlema panema. Tegelikult peaks vist kogu aeg põlema, kui sõidad, aga pole viitsinud alati. Ja ohh õnnetust, pole enam midagi põlema panna. Nii esimene, kui tagumine tuli on ära varastatud. Friiking poolakad, JÄLLE. Nad on ikka uskumatud inimesed. Kohalikud suht vihkavad neid ja mina ka neid väga kõrgelt nende elukommete, räpakuse ja suhtlemise tõttu liiga toredaks ei pea. Poola traditsioonidest veel niipalju, et näiteks 30. septembril peetakse lärmakalt meestepäeva, vastukaaluks 8. mai naistepäevale.

Muidu oli täna päris vinge. Hommikul käisime koolis ja kogu pärastlõunaks sõitsime Vejlesse ühte elamurajooni, kuhu passiivmaju ehitatakse. Nendest teeme oma projekti ja seetõttu käisime 2 prantslase ja 1 soomlasega maad uurimas. Tehti väike presentation ja näidati kõik 10 maja ära. Seal ringi jooksmine meenutas Soome Asuntomessut, kus päris mitu korda käinud olen. Hunnik maju on valmis ehitatud, ära sisustatud ja siis lihtsalt jalutad ja vaatad neid. Sõitsime prantslastega samas autos kohale ja teepeal saime Teemuga Rovaniemist tuttavaks. Muhe põder oli. Kiiresti leidsime ühised jututeemad - venelased, Eesti-Soome suhted ja reisimine. Hiljem tulin Rainoga rongiga tagasi. Päev läks korda igatahes. Päris palju uut infot sai ja nägi oma silmaga ka selle nähtuse ära (loe passiivmaja). Mitmed pildid, mis endal sellest tekkinud olid, sai ümber lükatud. Pani mõtlema, et ühel päeval võiks endalegi sellise ehitada.

Kui maja ülalpidamiskulud on nullilähedased, siis pole paha. Samas, mitte miski ei erista välisel vaatlusel seda tavalisest majast. Lihtsalt maksab natuke rohkem. Projektis uurimegi tavalise ja passiivmaja erinevusi. Paar maja olid päris vinged. Mõned fotod ja materjalid sai kaasa võetud. Kui võimalust, siis kasutan enda tarbeks kunagi ära! Vingeid lahendusi on olemas.

Niisama istume siin 80.000 eek'i maksvatel toolidel

Kooli koha pealt on tihedad päevad olnud. Eile loenguid polnud, aga hommikust õhtuni sai projekte tehtud. Täna oli pealelõunast hilja õhtuni evening classes. Kogu kursus istus koos ja joonistati igasuguseid konstruktsioone. Poole aja peal oli paus, kus mindi alla kohvikusse. See ei olnud üks lihtne kohvipaus. Meile oli valmistatud õhtusöök, mis oli 3-käiguline. Nii palju ja nii head sööki pole tükk aega söönud (ema, sa teed küll maailma parimat sööki, aga tavaliselt piirdume 1-käigulise õhtusöögiga :) Teine põhjus miks hea süüa oli - peale kella üheksast hommikuputru polnud rohkem aega süüa olnud. Igatahes oli ülimalt mõnus. Järjekordne geniaalne võimalus kooliskäimist meeldivamaks teha. Sellist asja ei suuda TTKs küll ette kujutada, et mingi õppejõud otsustab 16.00-22.00 kooli tulla ja iseseisva töö anda ja vahepeal ühise õhtusöögi korraldada. Järjekordne jubemõnus uus kogemus.

Huvitav on see, et kui playlistis mõni Coldplay lugu ette viskab, siis tulevad täiesti lambist endale pildid ja värvid silme ette. Olgugi, et see oli juba 2 nädalat tagasi. Ükspäev hakkas "Lovers in Japan" mängima ja ma tundsin kuidas prožektorivalgusest kuumaks köetud paberist liblikad õrna tuulega näole langevad. Ma ei ole hulluks läinud, ausalt ka!

KATAAAAA

2008-09-28T23:48:00.000+03:00

1988. aasta 29. septembril sündis siia ilma üks väike armas beebi, kelle nimeks sai Kata. Palju õnne! :)

Enne:

Pärast:

Euroopa ootab

2008-09-28T17:03:00.000+03:00

Ongi nii, et pole juba nädal aega midagi kirjutanud. Ma ei usu, et selle ainsaks põhjuseks mu haigus oli. Nüüdseks olen juba nädal aega nuusanud, köhinud ja kurku valutanud. Selline keskmine Eesti haigus, mis üle nädala ründab. Alustasin vitamiinikuuri ja nüüd ehk mõnda aega saab terve ka olla. Talvel olin täiesti terve, kui vitamiine sõin. Ehk ajalugu kordub.

Eile oli hästi ilus ilm. Tulin laupäevahommikuselt turu/poetiirult, porgandid ja tomatid hüppasid ratta korvis ringi. Tuul sahistas mööda tee ääri puudelt langenud kollaseid lehti ja päike soojendas mõnusalt näolapikest, selline perfektne hommik. Tuled koju, teed väikse lõuna, koristad toa ära ja sukeldud kooli asjadesse. Aga ohh üllatust, tuleb välja, et oled invaliid - nett katki. Päris tihti on mingisugused jamad sellega. Heal juhul katkeb lihtsalt ära, vahel harvem pole mõned tunnid või päevad. Siis on küll invaliidi tunne, mitte midagi teha ei saa. Kooli materjalid ja kõik käib selle kaudu. Eks alati on võimalus kooli ka minna, aga selleks ajaks, kui oled otsustanud seda teha, tuleb nett tagasi. Kõige haigem on skype'da. Peale 6. korda connectimist ühendab lõpuks ära. Oled õnnelik, et saad jälle rääkida. Räägid pika jutu maha ja siis mõtled: "Hmmm... ma omast arust küsisin küsimuse praegu, nüüdseks peaks ta vastama, kas ta ignoreerib mind?" Ei, ära katkes lihtsalt. To the beginning...

Praegu on mõtted ainult koolivaheaja peal. 2 nädalat kooli ja siis on nädalane autumnbreak. Auto book'itud, öömajad olemas, marsruut koos - 10 eestlast, lätlast ja leedukat lähevad Horsens-Amsterdam-Brüssel-Pariis-Luxemburg-Dortmund-Horsens tripile. Napisõnaliselt kirjeldatunda olen ürpis ELEVIL! Sa tead, kuidas ma reisimist kaifin. Kui tegemist on madalmaade ja Pariisiga, kus veel käinud pole, siis rohkem polegi midagi vaja öelda. Päris paljud lähevad reisima - poolakaid läheb Pariisi, hispaanlased lähevad Oktoberfestile Münhenisse ja mõned veel niisama Taani.

2600 km 5 päevaga

Muret teevad ka mõned asjad. Hea uudis on see, et ema on tõesti täiesti terve. No muidugi väike taastusravi tuleb läbi teha, aga ma saan häälest ja meilidest aru, kui positiivne ta on. Mul on siiras hea meel selle üle. Viimasel ajal olen temaga kirjavahetust nautima hakanud. Pole enne selliseid vestlusi maha pidanudki, kuigi mulle on mitmed öelnud, et oleme suhteliselt pere keskne kommuun seal Raudalus. Aga eks asjad muutuvad, kui pere lahus on. Oleme meie 3 vanimat Lige ju viimased 21 aastat koos olnud. Nüüd on esimene kord, kus keegi meist pikemat aega eemal on. Eks muidugi on aeg kätte jõudnud, kus ma vaikselt tiibu sirutama hakkan. Endalegi on see kiiresti kätte tulnud. Aga hea tunde tekitab paljas mõtegi.

Tegelikult polnud see muret tekitav jutt. Mõtlikumaks teeb see majanduskriisi teema. Olen vist enne ka kirjutanud sellest ja see ei ole üldsegi klišee! Isegi siin Horsensis pidi raskusi olema, tehastes koondatakse inimesi ja töökohti pidi way vähem olema, kui eelmisel aastal. Saab näha, mis mu tööotsinguist saab, kui kauaoodatud ja mitte veel valminud Yellowcard taskusse maandub. Samas ei taha muretseda selliste asjade pärast. Lihtsalt mingi hetk on vaja pilet koju osta ja ka detsembris millestki elada. Eks siis näeb. Nagu ütleb laul "mis on linnuksel muret, kus ta saab, või mis ta sööb..." Aga mis teha, rahast peab vahel rääkima, mõtlema.

Tegin oma kaasavõetud raamatukogu ukse ühel õhtul lahti ja mõtelsin veidike lugeda. Tõsi, Stockholmi reisi ajal oli lennujaamades oodates kõvasti aega ja sai kõvasti järjehoidjat nihutatud, nüüd siis jälle. Minuga on see asi, et alati ei ole seda õiget sobivat hetke või raamatut või tuju või on mini muu 4. põhjus raamatut mitte lugeda. Tavaliselt arvan, et mul on kiire, aga tegelikult pole. Sellisel hetkel tulevad silme ette sõbrad, kes õpivad mitmes koolis ja tegelevad veel paljude hobidega. Kes teeb, see jõuab. Teised jälle istuvad ja passivad lakke. Kui ennast liigitama peaks, siis ma paneks ennast keskele ja heal päeval kalduks sinna tegijate poole peale. Selline orientatsioon siis. Aga peale lugemist oli mul hea tunne. Mitte selline, et nüüd saab kirjanduses lugemiskontrolli ära teha või nüüd on ema õnnelik, et ma ennast harin. Vaid tunne on umbes selline, et tegelt lugemine paneb mõtte natuke teistmoodi tööle, rahustab hinge, genereerib mingeid pilte mälus; muidugi teeb terake targemaks ja avardab silmaringi. Hullult head põhjused ju. Avastan ikka nii palju uut siin.

Siin tulevad meelde kirjanduse tunnid. Need olid ikka ühed suured naljakohad. Ma arvan, et ei teinud mitte ühtegi kodutööd selleks. Mäletan, kuidas Toomsalu klassis ringi käis ja tunnitööd kord hindas. Minu kõrvalt mööda läinud, nägi ta, et leht on sama jooneline kui poes. "Jonatan, ÜKS!" kostis ta suust. Või siis lugemiskontrollid, mis alati kolmed olid. Vahet ei olnud, kas lugesid raamatu läbi või mitte. Sellepärast hakkasingi ainult häid raamatuid lugema. Neid ikka oli mõni. (Nimed marmortahvlil, Kuristik rukkis... ja muidugi Remarque!) Tunnis oli alati mõnus chillout zone. Mäletan, kuidas viimane kirjanduse KT tegime nii, et panime Priidu, kes istus me ees, seljal peale konspekti ja Toomsalu käis sealt mööda, seda märkamata. Ise uurides me laudu ja pinaleid, lootuses sealt midagi illegaalset leida. Uskumatu, et me peaaegu mitte kunagi ei spikerdanud keskkoolis. See oli imelike teema. Keegi ei viitsinud kunagi mingeid spikreid teha, kui oli häda käes, siis aitas pinginaaber või raamat, ökonoomsem variant ka ju.

(Eile oleks tahtnud väga Pappsaares olla! :) Kata, 6h 10 mintsa veel!)

Tere sügis!

2008-09-22T23:25:00.000+03:00

Alates eile õhtust tunnen seda ka oma tervisega. Raske on sobivat tualetti leida, kui päeva jooksul muutub ilmastik pilvedest ja vihmast, päikse ja sinise taevani. Pluss see, et sõidad kogu aeg ringi, palav ja tuuline on. Mingi hetk juhtubki nii, et imelik tunne kurgus ei lähe enam kuuma teega üle, vaid kasvab tormiks (Eesti reklaam ülteb, et tormi kõhus vaigistab espumisan, aga kurgus?). Õhtuks oligi pesuehtne sügise tunne. Vaatad aknast välja, on pime ja külm. Kurk valutab, tee aurab laual. Energiat pole. Ei viitsi toast väljagi minna. Istud lihtsalt omaette. Eestist kaasa võetud tabletid, taruvaik lähevad käiku. Täna veel teine ring küüslaugu ja meega otsa. Nüüd tunnengi, kuidas mõjub. Tuleb meelde olli suvelaager, kus teatemängu üllatusvoorus kõik küüslaugu küüne alla neelasid ja pärast pool päeva kõhus kuum tunne oli. Ma võtsin asju täna rahulikumalt.

Aga mulle täitsa meeldib see sügise tunne. Istud ja mõtled läinud puhkusele ja suvele ja kõigele ilusale ja kuumale, mis nüüdseks läbi. Kuid oota, albumis on see veel alles, ja hämarates mälusoppideski. Olgem ausad, kui sajab ja natuke liiga külm on ei taha enam väga õue minna. Tegelikult pole aga ilmal praegu viga midagi. Tõsi, 20 kraadi meil siin enam pole, nagu teil Eestis oli. Sellegi poolest on temperatuur päeval 15 kraadi ringis püsinud.

Tegelikult on sügis väga mõnus. Veidike selline otsade kokkutõmbamise aeg. Algab ju kool ja kõik on uus (septembrikuus). Sügis läheb minu jaoks nii kiiresti, et ei jõua seda nautima hakatagi, kui juba veebruar käes on. Võib-olla on asi selles, et ootad alati jõule ja pikka pühadeaegset puhkust. Sel aastal sama muster? Sisetunne ütleb, et suudan sel sügisel temast rohkem osa saada. Äkki on aega selleks. Tegelikult pole mul üldse täiega aega üle, et midagi teha ei oleks. Oma paarikümne ruutmeetrine majapidamine vajab hoolt ja ülalpidamist. Igas aines on vaja projekte teha ja ühel päikesepaistelisel päeval lähen ma töölegi ehk. Täitsa päris elu on mul siin. Seda sa ei suutnud ette kujutada, eks? :)

Ilusat sügise algust! Ära palun salli ja kindaid unusta. Mõni päev võid oma mütsi ka kuklasse tõmmata, annab sooja ja ehk on šikk ka.

Viva la Vida!

2008-09-19T22:27:00.000+03:00

WOOOOOOHOOOOOOO!!!

Elus on hetki, mis jäävad meelde. Üks pikk hetk eelmisest kolmapäevast jääb kauaks meelde. Olgugi, et oli mu vanaema sünnipäev (loodan, et said kaardi ja kirja kätte), oli õhtu või õigemini päev täis ka teistsugusemaid emotsioone.

Tõusin kell 03.15 mõttega "miks peab inimene nii vara ärkama". Umbes 5 sekundit hiljem tuli meelde... Avastasin kui mõnus on öösel kell 4 linnas ringi jalutada. Kõik magavad, täielik vaikus. Valgusfoori oranž tuli vilgub. See pole see tunne, kui peale eelmist päeva oled jäänud kauaks linna, vaid see on see tunne, kui oled hoopiski varem üles ärganud - midagi teistsugust. Mõtlesin küll, et magan rongis une täis, aga see ei õnnestunud. Alguses oli liiga hea muusika iPodis, siis levisid liiga head kohvi lõhnad vagunis ja peale seda tõusis päike. Vaate pärast ei saanud silmi kinni panna, kui tihti sa päikesetõusu Taani väinade kohal ikka näed? Tõsi, hiljem lennukis puhkasin veidi.

Stockholmi Arlandas oli täpselt 4h aega raamatut lugeda ja lattet juua. Siis tuli Eestist üks hea lennuk. Ülim rõõm oli kõiki näha. Alguses oli veidi imelik. Samas oli kõik jälle nagu vanasti (loe: kuu aega tagasi), teise koha pealt oli kõik uus. Need vastastikused tuned läksid kohe üle. Lisete ütles ka, et pole midagi teistmoodi, kõik on ikka nagu vanasti. Kuigi nüüd õhtul rääkides on kõik jälle teistmoodi. Kodus olevat kõik küsinud, et kas ma olen paksuks läinud või aktsiendiga eesti keelt rääkima hakanud. Olge nüüd, ma pole veel ära jõudnudki olla. Kui nüüd Rootsi jutu juurde tagasi tulla, siis võtsime Arlanda lennujaamast bussi ja rongi Stockholmi, teepeal sattusime Joeli, Veronika, Illimari ja veel 2 eesti tüdrukuga kokku. Jooksime Globenisse.

Järjekord oli umbes 100m, kui me 1,5h enne uste avamist kohale jõudsime.

Tekid, padjad, telgid, meeltult prügi, kõigis ümberkaudsetes kohvikutes ja poodides mängisid Coldplay plaadid, inimesed müüsid kõikjal kõrvatroppe. Saime 2h oodatud ja siis lastigi sisse. Väravatest läbi ja jooks läks lahti. Matteus tormas ees, leidsime ta umbes 5m kauguselt lava eest, kuhu kõik ühtlaselt maha istutati. Tunnike veel ootamist ja soojendusbänd pääses lavale, veel kolmveerand ja ou meeeen - enne seda aga saal uuesti valgeks, väike lavatehtnika paigutus, suits saali. Siis hakati luikede järve laskma ja tuled kustu! Intro hakkas mängima, rahvas alustas möllu. Tegelt ma ei jaksa ja ei suuda seda sulle edasi anda, mis seal toimus.

Seda peab ise nägema, tundma. Ütleme, et külmavärinatest sai asi alguse. 1,5h väga tasemel show'd. 5m lavast ja alla 2m catwalk'ist, kus Chris ringi hüppas.

Uskumatu valgustus, mitme meetrise diameetriga pallid laes, kus pilt jooksis, akustilised lood ühes saali osas, siis mindi lihtsalt pinkide vahele publikusse, trummar hakkas kitra mängima ja laulma, pärast pealavale tagasi jne. Eriti tasemel show. 1 loo ajal sadas laest sadu värvilisi liblikaid alla.

Rahvas laulis täiega. Peale 2. lugu olid mul käed plaksutamisest valusad. Investeering oli 100% väärt. Peale kontserti ostsime veidi nänni ja siis koju.

Täiesti lõpp, kuidas see ära väsitas. Järgmine päev ei jaksanud mitte midagi teha. Energia oli täiesti otsas. Läksime hommikul Globeni juurde toidupoodi ja tegime ühes pargis mõnusa hommiku.

Päev kesklinna poodides ja Gamla Stanis (vanalinn). Õhtul läksime veel Globeni juurest läbi. Tahtsime teistele "tsau" öelda, leidsimegi Joelid üles. Kusjuures hommikul kell 12 oli juba ca 75m telke ja kõnniteel magavaid inimesi ukse taga ootamas. Tegelt on väga raske neid emotsioone ja kõike seda nähtut edasi anda. Ma ei suuda. Esiteks see, et mõtled sellest veel nii palju, et ei jaksa mõtteid kontsentreerida. Teiseks, seal oli nii palju emotsioone, et pühapäeva blogitaja ei suuda nii palju kirjutada ja kolmandaks ma ei viitsi lihtsalt.

Täna ärkasin jälle liiga vara ja tormasin metroode, rongide ja bussidega lennujaama. Kõige parem on see, et läksin vale rongi peale. Vaatasin küll, et pean Märsta Statsioooni minema, aga astusin vale rongi peale. Rongi firma tundus sobivat, sihtpunkt ka, ainult rong nägi imelik välja ja sõitis Uppsalasse. Aga, mis vahet sel on, minu peatus oli marsruudil olemas. Iga minutiga rongis, sai üha selgemaks, et olen vales kohas. Aga kuna aega oli, siis ei hakanud palju pabistama. Tädike tuli piletit kontrollima ja sai selgeks, et mu sisetunne oli õige. Ma pidin SL-iga sõitma, istusin hoopis SJ peal. Nimi praktiliselt sama, logo samuti. Olingi pange pannud. Tädi oli hullult sõbralik. Ütles, et pole midagi. Tegelikult läks väga hästi, et olin kiirrongile kogemata läinud, sest sain 3 korda kiiremini kohale, kui õige rongiga! :) Jõudsingi ilusti lennujaama ja viimase kuu 5. lennureis võis alata. Kiusatus oli kõrvalolevasse Gate'i ronida, kuna sealt läks just 1 lennuk Tallinnasse. Kopenis aga läksin rongi piletit ostma nagu kohalik juba. Hea tunne on liikuda nii suures lennujaamas ringi ja teada, kuhu lähed.

Horsensis rongilt maha tulles oli eriti kurb tunne. Hommikul oli ka kuidagi eriti kurb öelda Katale ja Lisetele, et 3 kuu pärast näeb. Praegugi on nii üksik tunne siin...

Õhtul käisin veel koolis ja tegin ühe projekti ära, mingi deadline oli kukkumas. Tsillisime Arturasega ringi ja mõnus oli. Välja ei viitsindki täna minna. Hea oli kodus olla, unine tunne ka. Lähengi puhkan ennast välja.

Põrkab?

2008-09-16T20:43:00.000+03:00

Mul on sulle mõistatus. On ilus päev. Lähed kooli. Oled juba üle keskmise palju ärevil homse konterdi pärast, näeb ka Katat, Lisetet ja mitmeid teisi sõpru. Õppejõud räägib veidi juttu, ananb kätte 2 nädala iseseisva töö lähteülesanded. Sellest peab vorpima pinnase uuringute raporti. Mina otsustasin teha selle osa, kus kirjeldan töö käiku ja masinaid. Selle tarbeks lähen teise ruumi kaadervärgist pilti tegema. Pilt tehtud, tulen tagasi. Ja mis juhtub? Ei ole klassi ust lukku pandud. Ei ole ka keegi ära läinud. Oled valmis? Nii, siit see tuleb. Vaatan klassi poole, mõned on juba ära läinud. Järsku käib ilge matakas, valus on...

(naerupaus)

Ei ole ju võimalik, et ma ukse kõrval olevasse klaasseina jooksin. Tuleb välja, et võimalik. Ausalt öeldes oli üpriski piinlik ja naljakas. Õppejõud: "Eeverything ok?" Jon: "Sure!" (kuigi pea valutab) läksin veits jahutasin vetsus külma veega oma mokka maha ja korras. Kartsin, et nägu paistes või midagi, aga õnneks mitte. Kuigi tükk aega valutas pea, praegu on hammas veits valus ja ülahuul veidi annab tunda. Sellised asjad võivad juhtuda. Ameerika komöödia Euroopa moodi.

Seejärel oli inglise keel Taani kulutuurist:

iga üliõpilane saab riigilt 800 € kuus raha, et ära elada. Kogu haridussüsteem on tasuta
kui teenid alla 55.000 eek kuus, maksad 50% maksudeks. Kui üle selle, siis 63%
keskmine palk 3000 €
vaeseid inimesi pole, va need, kes joovad raha maha või ei viitsi tööd teha
keskmine taani pere: abielupaar 2 lapsega, maja, 2 autot
abielud välismaalasega on keelatud (seadus tuli 60. aastatel, et taanlased iraaklaste/iraanlastega ei abielluks, kuna sealt oli tollal palju immigrante).
alla 100 ruutmeetrine korter maksab 450.000 €
väike auto (Fiat Punto) maksab 25.000 €

Veel huvitavat. Poolakatest. Suht tihti istuvad siin õhtuti seltskonnaga ja õhtustavad. Eile tulin poest ja kutsusin Raino ja Denni enda juurde süüa tegema. Hõivasime kogu köögi, nagu kombeks. Tulid nemad. Söökidega. Ka poest. Tehti nägusid ja mindi kellegi teise juurde. Pärast kommenteerisid head koogi lõhna. Täna oli sama asi, tulime siia süüa tegema, kuna ruum oli vaba. Tulid jälle nemad. Seekord tehti juba eriti imelikke nägusid. Uks tõmmati sellise pauguga kinni, et vajus lahti tagasi. Solvusid vist teised. Pärast rääkisin poolakast boksikaaslasele, et lähen nüüd 3 päevaks ära. Vend läks särama. Tunneb ennast vist liiga koduselt siin ja arvab, et võib ainult ise sõpru küll kutsuda. Pärast, kui köök vabaks sai, tulid uuesti kontrollima. Panid demonstratsiooniks muusika kõvasti mängima, et näidata kes nüüd siin on. Käitumiselt nagu väiksed tüdrukud, kellelt teine laps Barbie ära võtab. Mul ei ole rahvuse kui poolakate vastu midagi, aga nad käituvad 7 olukorda 10st veidi omapäraselt. Slaavil mentaliteet. Suht venelased. Vahel saab teemast aru, mida nad omavahel räägivad. Keskmises lauses on 2 roppu sõna, katoliiklased nagu nad on. Kui küsid, et kas te keel on sarnane vene keelele, hakkavad nad naerma ja ütlevad, et mitte mingil juhul, hoopis saksa keelega. Lubage naerda. Saksa keeles pole 5 kaashäälikut (nt schzs) korraga 1 sõnas. Eesti keel on ju ka Ghaana keelega sarnane? Ütlen seekord ise õige vastuse vastuse: "EI!

Tänase päeva nr 2 uudis (peale klaasi accidenti) on see, et daamid ja härrad, minu vend Josua Lige lõi jalkatrennis 3 väravat. Mina seda veel ei usu. Tüüp tahtis lihtsalt jalka trenni minna. Eriti respekt mehe vastu! Jätka samas vaimus Joos, olen päriselt uhke su üle! :)

Aga ega muud midagi. Lähme kooli Meistrite liigat vaatama. 03.15 äratus, Horsens->Kopenhaagen->Stockholm ja näengi kalleid ja olen unistuste kontserdil. Elu on ilus! Kohtume reedel!

Seapraad ja õunakook

2008-09-16T00:38:00.000+03:00

Eile õhtul oli nii mõnus rattaga linnas ringi sõita. Päike paistis, õhk oli jahedapoolne, päris sügise lõhnaga. Võtsin seljakoti ja läksime õunaraksu. Paar eelnevat kohta, mis olime välja valinud ei sobinud enam, seega pidime raudteejaama minema, kus mõned puud kasvavad. Ladusime koti õune täis.

Täna peale kooli käisime toiduvarusid täiendamas. Tavaliselt ostame neljas kategoorias sööke: Denni isiklik söök, Raino isiklik söök (magusat, sh 1 nutella nädalas, 1 hapukoor päevas jne, poiss on uskumatu isuga, sööb 2 korda rohkem kui mina ja ma ennast just väikese isuga poisiks ei pea :), minu söök ja siis söök 3 peale. Lihad ja siuke lõuna/õhtusöögi materjal. Tavaliselt olen ise ostnud need ja pärast arve 3ks jagand. Täna sain niipalju münte tüüpide käest, veidi oli endal ka. Rahakott läks pooleks. Lugesin üle, veidi alla 400 eek müntides.

Ostsime kartuleid ja jupi siga. Täiesti uskumatult hea oli praetud sealiha käntsakat süüa, kartuleid kõrvale. Nagu päris. Hullult naudin söömist siin. Kodus on ikka nii, et söök pressib külmkapist välja. Alati on mingid jäägid ja varud olemas. Suure pere värk (no 3 last on ju Eesti mõistes hiigelpere, imelik). Siin teed ise, naudid ja sööd. Tore lugu. Muidu oleme kogu aeg söönd igast wokke ja riisi, pasta ja bolognese, kartul ja kanafilee. Nüüd oli toit teisest puust. Kaif! Siis tuli Anneli külla, saime mõned eelmise aasta õpikud ta käest ja tegime õunakoogi, eilsetest õuntest. Kõrvale klaas külma piima. Hea, kas pole? Haige oli see, et ostsime koogi jaoks hapukoort ja see vajus täis topitud seljakotis kuidagi kõige alla, nii et pärast võis koti põhjast paari cm paksust hapukoore kihti koristada. Siiamaani haiseb. Sama lõhn, mida vanasti laudas tunda oli. Kui tagasi tulen Stockholmist, siis viskan pesumasinasse, lihtsalt kotiga dušši all käimisest ei piisanud, lõhnad jäid juurde

Tänks, Anneli! :)

See selleks, kook oli ikkagi tänase päeva maitseelamus vol 2. Üldiselt kulub päevas selliste toimingute peale tugevalt 3h, see-eest väärt investeering.

Poetiiru lõpus ostsin kolmapäeva hommikuse Kopenhaageni pileti ka ära. Lähen 04.40 rongiga, et kell 9 Stockholmi lennukile jõuda. Rongis tuleb mõnus 3 tunnine uinak. Ootusärevus on juba igasuguse piiri ületanud :)

Lõuna jooksin postkontorist läbi ja ostin mõned margid, äkki läheb vaja. 1 margi hind on 7.75 dkk. Haigelt kallis luksus. Mark isegi ei jäänud ümbriku külge, pidi kodus teibiga ära tuunima. E-mail 0 dkk vs vanakooli kiri 7.75 dkk. Kallis, aga ilus lõbu.

Sügis tuleb

2008-09-14T14:01:00.000+03:00

Tere, mina olen Jonatan. Kirjutan sulle 23. korda. Ilm on ilus, päike paistab - just selline pühapäev nagu olema peab. Olen rõõmus ja õnnelik, kõik on hea.

Reedel peale blogitamist jooksin kohe loengusse. Aineks oli FEM (Finite Element Method for Frame and Plate Structures), maakeeli teraskonstruktsioonide meisterdamine arvutis. Õppejõud andis 4 ülesannet, mida tegema hakkasime. Kadus korras ära ja tuli tagasi jutuga "Hey, anybody wants some coffee?" Tuli topsiku ja termosega ka minu juurde, võtsin loomulikult vastu. Kas see on normaalne õppejõu-õpilase suhe? Kujuta sellist asja Eestis ette, mina näiteks ei suuda. Õppejõud läheb ja toob kohvi ja lihtsalt pakub seda õpilastele. Motivatsioon missugune. Üldse on õppejõu ja tudengi klassivahe märgatavalt väiksem, selles mõttes, et õppejõud ei pea ennast ilgelt tähtsaks ja oluliseks. Ta eesmärk pole sind teda kartma panna. Austus on muidugi, aga nad saavad aru, et ka sina oled inimene. Alati on valmis aitama ja kui küsimusi ei küsita, siis vaadatakse väga viltu.

Peale loengut jäime veits lauajalkat mängima. Märkamatult oli kell 6 saanud ja olime 3 h järjest mängu teinud. Kampa tuli ka teisi, meie neljandaks tuli üks lahe afganistaanlane. See on päris naljakas, et siin ongi kõik rahvused esindatud. Sa räägid ja näed silmast silma sellist rahvust, keda oled ainult telekast harjunud nägema (jookseb automaat käes Kabuli tänaval, turban peas, juhtmed ümber kere, et ameeriklase läheduses ennast õilsalt õhku lasta ja Allahi õnnistuse osaliseks saada...)

Eile sai tavalisi laupäevaseid tegevusi tehtud. Peale koristamise ja poes käimise läksime õhtul Annelile külla. Ta tegi vägeva õhtusöögi - riis ja kana, kookose, chilli ja juurvilja kastmega. Mõnus jutuajamine, väike youtube'i pidu Ärapanija ja Kreisiraadio taustal koos Eesti kommidega. Siis tõmbasime kooli ja tegime leedukatega veits jalkat jälle.

Täna läksin rattaga hommikul linna ja nägin ühes parklas kasutatud asjade turgu. Sõitsin sealt lootuses läbi, et omale ratta korvi saada, aga paraku ei leidnud ühtegi. Janis ja Laimis olid ka seal veits ringi hängimas.

Rääkisime veidi juttu ja tulingi koju. Nüüd peab projektiga tegelema hakkama. Eile kirjutasin pealkirja ja kogusin veits linke netist.

PS Joosu võitis vigade otsimise siit blogist. Saatis mulle meili, kus oli välja kirjutanud 5 trükiviga :) Nüüd saab oma mehise šokolaadijäätise jõuludeks :P

Paanika

2008-09-12T13:01:00.000+03:00

Praegu on üks järjekordne ilus hommik siin, päike paistab. Kuigi poolakas läheb iga hommik vara kooli ja ta sõbrad tulevad siia karjuma mõneks ajaks, siis äratab see mind iga kord üles. Täna hakkab mul kool alles lõuna ja sain päris kaua ja mõnusalt magada. Üldiselt on see poolakate teema juba ammendanud ennast. St et kõik kohad on neid täis ja suht laamendajad rahvas. Päris paljudel on kopp ees nendest. Mulle nad ka liiga palju ei meeldi, aga samas väga häirima pole hakanud. KUIGI, ma ei tea kas ma teen neile liiga, aga ma ei usu, et nii hajameelseks olen muutunud, et kõik asjad ära kaotan. Peale ukse kaardi on mul laua pealt kadunud Lisete kingitud mälupulk. Kui dušši all käin, siis pole ust kunagi lukku pannud, nüüd vist peaks. Eile tegin katse, jätsin ukse lukust lahti, aga panin ühe tossu niimoodi ukse ette, et kui keegi sisse läheks, siis saaksin pärast aru. Sel korral polnud käidud. Samuti söövad nad teiste sööke, Dennil oli salaamipakk pooltühjaks järsku saanud jne. Ma enda juures seda täheldanud pole. Loodan, et selle varastamise teema pealt teen liiga neile ja kadunud asjad tulevad varsti kuskilt välja.

Teine paanika oli just mõni tund tagasi, kui peale sööki arvuti tööle panin ja pilti ette ei tulnud. Lihtsalt must ekraan oli, kuigi arvuti töötas. Tegin restardi ja proovisin uuesti - ikka sama laks. Kolmandal korral häkkisin klaviatuuril, siis hakkas mingi kriipsuke kuskil vilkuma ja läks tööle. Ma olin täielikus paanikas. Sest arvuti ei ole enam lõbuks, siin on kõik viimase 2 aasta pildid (olen teinud muidugi back-up CDsid, aga ikkagi), muusika, dokumendid, ühendus maailmaga. Selle ära kadumine oleks valus.

Eile oli BBQ-party me grilli nurgas. Rahvast väga ei olnud, rääksin enamik aega oma balti sõpradega. Nad on päris lahedad, kuigi varem pole ühegi lätlase/leedukaga rääkind. Liiga hästi pole neist arvanud, halvasti ka mitte. Pigem on nad neutraalsed olnud mu jaoks. Aga kuna minevik, kliima, ajalugu, rahvaarv on põhimõtteliselt samad, siis oleme päris sarnased. Hea klapp on. Tegime veits plaane vaheajaks. Kui kõik hästi läheb, siis tuleb vinge nädal.

Eile oli ka esimene inglise keele tund. Õppejõuks oli noor india/taanlane. Rääkis Taanist ja taani keelest, mõni tark fakt jäi kõrva tahagi. Rühmas olid kõik võõrad, peale lätlase Janise. Üks huvitav asi, mis koolis juhtus oli veel see, et istun loengus ja järsku hakkab üks masin väljas ehitusel tööle, mis pinnast tihendab. Peaaegu oleksin automaatselt püsti tõusnud ja välja läinud. Suvine töö Skanskas oli just sellega seotud, et pidin tihendatud pinnast mõõtma. Kui kuulsin, et 1 lõik jälle tehtud, siis pidi välja kontrollima minema.

Kolmapäeval oli palju asjaajamisi. Poes käimine, töö agentuur, värivisin pakiraami mustaks ja panin rattale, pesin pesu ja koristasin tuba, pesin aknaid ja vannituba, mille peale poolakas küsis, et kes mulle külla tuleb. Justkui niisama koristada ei võiks, eksole. Nüüd jooksen loengutesse, nädalavahetusel hakkan projektidega ka peale. Üritan vähemalt. Tsau!

Soovid, unistused...

2008-09-10T01:10:00.001+03:00

Vahel on mul tunne, et unistan ja tahan liiga palju. Justkui perfektsionist oleksin. Teisalt jällegi mõne koha pealt võin ennast minimalistiks nimetada, kuna samas ei soovi üldse palju. Kas ma olen lõhestunud, skiso? Ole nüüd! Praegu tahaksin, et ei peaks eestlasele kombekohaselt rahast mõtlema. Tahaksin töö leida. Homme lähengi maad kuulama. On ju kõik kolmapäevad mul vabad ja ilus oleks pikad tööpäevad teha ja veidi raha teenida. Praegu on hästi palju kulutusi olnud. Ükski neist pole priiskamine või mõtlematu väljaminek olnud, vaid lihtsalt - elamine pole odav hobi. Eriti sellise elatustasemega riigis nagu Taani. Olgem ausad, kõik asjad pole siin samas midagi nii kallid. Allahindlustelt saab täiesti normaalset kaupa. Muidu on nii, et kui kursiga läbi ei korrutaks, siis oleks väga normaalsed hinnad (kurss on veidi üle 2 ja enamik asju täpselt 2 korda kallimad). Tahaks olla nii, et lähed poodi ja ostad, mida parasjagu vaja.

Kui raha olemas, siis tahaks oktoobri vaheajal veidi madalmaadesse ja Saksamaale trippima minna. Ja siis tahaks elurütmi paika saada. Töö, kool, trenn, puhkus, sõbrad. Vaikselt kogub jõudu. Kool on võib-olla see teine suurem mureallikas. Tegelikult pole põhjust muretseda. Aga 2 projekti ootavad peale hakkamist. Alguse tegemine on see keerulisim osa just. 1 neist on baka töö põhimõtteliselt, ainult 2o lehte. Materjali pead ise oma sõnadega kõik kirjutama, kontrollitakse ühes programmis läbi, copy paste puhul kukud läbi. Teine projekt nõuab 450h tööd. Selle kõige kõrval on ka 4 õppeainet, millest 1 on inglise keel, ehk lihtsalt kohalkäimise vaev ehk. Igal juhul lihtsam, kui Tallinnas, kuid mitte liiga kerge. Muretseda pole vaja, aga kuna pole peale hakanud, siis on teadmatus just see ussike, mis närib.

Tulen raha juurde tagasi. Tegin veits naljaga pooleks siia blogisse küsitluse "Kas tuled mulle külla?" 86% küsitletutest (viis inimest kuuest) ütles, pole raha. Olgu, tegemist on arvatavasti mu tudengitest sõpradega, aga ikkagi. Kas see dollari märgiga must pilv eestlase pea kohalt ka kaob kunagi? Loodame. Praegu nt on Estonian Airi pakkumine jõuluteni 1900 eek edasitagasi Tln-Kopen. Suhteliselt hea pakkumine iseenesest. Kui see majanduskriis ühel päeval 3-4 aasta pärast mööda hakkab jõudma, mis siis minu generatsioonist saab? Enam pole nii, et erastad mingi jupi maad kuskil ja oled lihtsalt tore mees ja siis omad pooli sadamaid või oled lihtsalt Sõõrumaa valmis. Sest me läksime uue Eesti ajal kooli ja käisime selle kõik läbi. Natuke on asjad stabiliseerunud ja edasi arenenud, kas see on hea meie jaoks või mitte? Iseenesest loodan, et on. Samas kui ka pole, siis mis seal põdeda. Tõesti ma ei pea sõitma uue Audi A4-ga, elama Kakumäe 500m2 suuruses villas ja käima iga nädalavahetus Niitväljal golfi mängimas. Kui aga haridus ja karjääriredeli pulgad lubavad, miks mitte? Materiaalsete asjadega ei saa üle ka pingutada. Muidugi oleneb, kes mida oluliseks peab. Mõni joob ennast iga õhtu laua alla ja räägib järgmine päev, kui kõva mees ta on. Inimesed on erinevad. Üle 6 miljardi variandi, uskumatu ampluaa. Kasvõi siin Kamtjatkas. Iga õhtu on mingi kogunemine, väiksemat sorti pidu. Tegemist pole küll mitte päris Eesti mõistes läbudega, vaid pigem sellised sõbralikud koosviibimised, kust küll loomulikult alkohol ei puudu, aga kuidagi soliidsem tundub see. Mõni vend on seal igal õhtul, joob liitrite viisi. Ma olen ise mingil paaril värgil nädalas käinud, just seltskonna pärast. Tore on tegelt. Ei juhtu iga päev, et su ümber on vähemalt 5 eri kulutuuri esindajat. Räägid juttu, harid ennast, jagad oma mõtteid, avardad silmaringi, huvitav igatahes. Aga seda ei jaksa iga päev. Tänagi oli üks suuremat sorti sünnipäev. Õigemini pidasid 3 tüüpi koos sünnipäeva. Viisime isegi kingid ja jätsime eriti sümpaatse mulje. "Thank you very much, Estonian guys!" öeldi vastu. On ju tore oma armasast Eestist sellised muljeid võõrastele jätta. Laud oli söögist lookas. Kuna sünnipäev oli 1 poolakal ja 2 hispaanlasel, siis oli eriline kuluuride remix. Igaüks oli peaaegu midagi küpsetanud. Üks söök parem kui teine. Siiamaani kõht täiesti täis (kell on 0:38). Siis löödi küll pidu laiali, kuna muusika oli liiga vali. Enamik inimesi jutustab nüüd tänavatel siin. Läksime veel Denniga veidi öist linna vaatama, võtsime oma nüüdseks korras rattad, panime tulukesid vilkuma ja asusime teele. Linn oli täiesti vaikne ja rahulik. Kõik oli kuidagi ilus ja puhas ja kuidagi harmooniline. Ei ole mahajäetud ja ära mädanenud maju. Kõik on hoolitsetud. Millal hakatakse Eestis oma asjade ja ka enda eest hoolitsema? Aitab tarbimisest? Tänavapilt on ühetlane nii arhitektuuri kui ka rahakoti poolest. Silm puhkab. Ja siis jõuad oma armsaks saanud Amaliegadele ja oledki kodus. Uskumatult kiiresti võib ära harjuda kõigega. Enam sellist meeletut ahhetamist ja ohhetamist pole kõige suhtes. Kohaliku eluga on ära harjutud ja iga päevaga aina rohkem harjun.

Ahjaa, täna on mu selle nädala esimene reede (homsed kolmapäevad vabad!). Teine reede tuleb reedel. Hea rütm. Jube pikk jutt tuli. Ei olnud millestki kirjutada, siis võib nii juhtuda. Oeh, kuidas tahaks kirjutada nagu Remarque näiteks...

PS Kuna mu postitused kirjavigu täis, siis kuulutan välja konkursi. See, kes leiab esimesena 5 viga ja trükib need siia kommentaariks, saab 2009 aasta alguses ühe suure ja mehise ja hea jäätise auhinnaks. Pole paha?!

Lihtsalt esmaspäev

2008-09-08T23:54:00.000+03:00

Täna öösel oli eriti hea uni. Õhtul vaatasin veel peale mereäärset jooksu teki all filmi ja läksin varakult juba magama. Hommikul andis tunda, puhanud ja hea tunne oli. Mitte, et ma siin üldse ei magaks, vaid lihtsalt muhe oli olla. Müslist kõht täis ja alla rattaparklasse. Täna oli see oluline hommik, kus otsustasin oma nüüdseks korras oleva rattaga kooli sõita. Istusin peale ja hakkasin väntama. Midagi oli valesti. Liiga kõva oli sõita, iga tänavakivi oli tunda. Vaatasin siis esikummi, MIS OLI TÜHI?! Kuidas see nüüd võimalik oli? Hüppasin ratta seljast maha ja hakkasin Shelli poole kiirustama. Lootsin seal kummi täis pumbata ja siis niikaua sõita, kuni kannatab. Aga Shelli pump ei sobinud mu ratta ventiiliga, kuigi Aarhusi Shellis see töötas. Imelik. Muud ei jäänud üle, kui ratas kõrval oleva maja veetoru külge lukustada ja kooli poole tormama hakata. Aega oli 15 minutit. Sealt läheb tugev 25 mintsa kiiresti kõndides. Rabelesin nagu hull kooli poole. Jõudsin peaaegu 20 mintsaga kohale. Teine halb asi oli, et ei suuda oma välisukse kaarti leida enam. Otsisin kõik kohad läbi, aga tulemuseta. Homme, kui pesumasina kaardile lähen raha panema, pean uue ostma. See ei saa odav olema.

Vahepeal lõuna kodus ja siis teraskonstruktsiooni loengusse. Hämmastama paneb pisiasi, et siin on võimalik aru saada. 2 tunniga olen rohkem õppind, kui TTKs 1 semestriga Rohuka loengutes. Asju saab ikka nii lihtsalt seletada. Ei ole ainult teooria, vaid kui on tahvlil joonis, siis otsib õppejõud ka kohe vastava foto näiteks kõrvale, kus antud konstruktsioon kasutusel on. Hämmastama paneb. Ja siis arvad veel, et õpid rakenduslikku kõrgharidust, kus 30% on praktika jne. Jama!

Õhtul tegime poetiiru, väikese woki ja ma parandasin ratta kummi ära. Siuke meistrimees olen, et ise ka ei usu. Tegelt mulle hullult meeldib nokitseda, kui tulemus välja tuleb. Ja kui aega on. Siis läksime tõime ühe ratta oma parklasse, mille paar päeva tagasi raudteejaama põõsast leidsime. Kolmapäeval on ehk aega seda lammutada ja veel oma rattale varuosadest lihvi anda. Doonorratas ju ikkagist.

Ja hullult mõnus on, et nett tagasi. Jälle tükike maailma siin laua ääres olemas. Muidu oled kui halvatud. Mitte, et ma mingi arvutisõltlane või iti vend oleksin, aga lihtsalt on kogu elu sellega seotud. Sõbrad, uudised, hobid, kool etc. Naudin neid e-maile, mis mulle saadetakse või neid skype'i ja msni vestlusi. Mõnus on olla teises Euroope (no ega ikka ei ole küll tegelt) osas ja samas justkui kodus. Seinal sõprade pildid, kapis need vanad head Suva sokid ja õhtul laulab Jamie Cullum ilusat laulu. Tehnoloogia areneb. Seda näitavad kasvõi uskumatud nähtused nagu friend request facebookis vanematelt või ema wants to add you into his/her MSN list. Pühapäeval oli naljakas koolis aatriumist mööda minna, kus wifit püüti. Vähemalt 10-15 venda istusid oma läpakate taga, peas mikriga kõrvaklapid ja siis omaette rääkisid. Mõnel oli webcam, kuhu oma studiekorti näitasid.

Üks asi, mis mind päeval veel imestama pani oli vaatepilt:

Kuidas heaolu ühiskonna lipulaevas Taanis, selline asi võimalik on. Eestiski ei lubata mustadel autodel ehitusplatsilt välja sõita. Pestakse kummid enne puhtaks ikka. Siin kooli kõrval, kuhu uut ühikat ehitatakse on see lubatud. Trahvid tulevad, või ongi siin asjad teistmoodi. Eriti ei taha uskuda seda.

Positiivne üllatus of the day oli see, et Eestist tuleb veel rahvast Coldplayd kuulama. Järgmine kolmapäev saavad Stockholmi lennujaamas oma 10-15 eestlast kokku. Mõnusad päevad saavad olema, ootusärevus juba näpistab.

Internetist, kördist ja jalgratastest.

2008-09-07T15:56:00.000+03:00

Juba teist påeva pole meil yhikas internetti. Mingi yleyldine jama on. Seepårast tulingi kooli, et end veidi maailmas toimuvaga kurssi viia ja ka våike blogipostitus teha.

Eilne påev oli tåis mitmeid ønnestumisi. Hommikul tegime tiiru jalakåiate tånava poodes ja pårastløunal oli jalgrattaparanduse grand finale. Kummid tåis, piduritross vahetatud, tuled kylge ja olemas! Uskumatu, et løpuks ratta tøøle sain. Ainukeseks miinuseks oligi see, et polnud pakiraami, korvi, jalga ja esipidureid (kuna neid ei raatsinud osta). Pøhimøtteliselt saab ju ka ilma nendeta hakkama.

Seejårel pakkisime oma tøøriistad kokku ja panime seljakotiga teele kaasa ning låksime linna veits tiirutama. Hellalt mønus oli søita ikka. Siuke tunne oli, et oled tykike Taanimaast. Tegelikult teine pøhjus, miks søitma låksime, oli see, et natuke on køigil uusi juppe vaja. Kui olime jøudnud raudteejaama, siis låksime låhedaloleva laohoone taha pøøsastesse otsima. Ja ohh yllatust, leidsimegi yhe mahajåetud juba pooleldi tykkideks vøetud ratta. Ladusime oma tøøriistad laiali ja låks lammutamiseks. Mina sain sealt pakiraami, mis sobib tåpselt mu rattale, vaja veel must spray osta ja see yle vårvida. Samuti hakkasin esipidurit lahti monteerima, kuid 10 kroonine tøøriist ei saanud sellega hakkama, paindus åra. Samuti oleks jala saanud, aga see oli teist tyypi kinnitusega.

Horsensi raudteejaama underground tøøkoda.

Siis søitsime teisele poole jaamahoonet ja leidsime teise ratta. Alguses ei saanudki påris tåpselt aru, kas see oli maha jåetud vøi mitte. Aga kuna kummid olid tåiesti ribadeks, kett roostes - vøis seda jåreldada. Panime ratta teatud asendisse ja låhme paari påeva pårast tagasi, kui see ikka seal, siis vøtame varuosadeks. Ma saaksin esipidurid, ehk siis olekski ratas perfektne peale seda. Denn uuris ja vaatas eriti kaua seal veel, kuna sellel rattal oli sama kåiguvahetussysteem, kui tema omal ja tal oleks vaja see åra vahetada. Uuest peast maksab see 800 dk, seal vedeles lihtsalt maas. Mina leidsin sel ajal yhe øunapuu ja nautisin selle aasta esimesi vårskeid øunu. Laadisin seljakotigi veel kuhjaga tåis. Håsti maitsvad olid.

Øhtul tegime veel syya ja oligi påev låbi. Ahjaa, vahepeal kåisime koolis lauajalkat mångimas. See on pøhiline meelelahutus siin. Koolis on våhemalt 3-4 lauda, køik mångivad kogu aeg! Ja uskumatu on see, et tuled laupåeva øhtul oma studendcardiga kooli, toksid pin-koodi sisse ja møtled, et kas keegi kåib ka siin sellisel ajal. Veits kahtlane, aga kåib kyll! Kes tuli internetti kasutama, kes teeb projekte. Tåiesti normaalne nåhtus. Aga kui øhtusøøgi juurde tagasi tulla, siis oli meil eelmiest øhtust hakkliha jårel. Kuna tomatipastat polnud, siis påris bolognese kastet teha ei saanud. Vanakooli Eesti hakkliha kaste oli teine variant. Muidugi keegi ei ei tea, kuidas seda teha tuleb. Ma teadsin, et vesi ja jahu, Raino rååkis hapukoorest. Møeldud, tehtud, oligi varsti kaste taldrikus. Våljanågemine køige hullem ka polnud, aga maitse koha pealt oli yks paras kørt (see søna peaks tåppidega o olema!), vøi pahtel. Igatahes jårgmine kord teab, et jahu nii palju panema ei pea. Elukooli jårjekordne øppetund. Vaieldamatult løbusad on need sellised seigad.

Tegin veel påris øhtul våikese filmiøhtu endale ja siis (pool juhuslikult kasutasin mingit klahvi praegu ja sain ö ja ä tähe tegemise selgeks :D) üritasin 2 h magama jääda. See ei olnudki nii lihtne, kuna ôues oli väike seltskond lôbusalt aega veetmas. Esimese tunni mängisin malet oma telefonis ja teise üritasin tôsisemalt magama jäämisega tegeleda. Viimaks ônnestus. Hommikul tuli välja, et see polnudki ôues, vaid Denni naabertoas, kuhu poolakad pidutsema olid läinud. Uskumatu on see, et see oli teisel pool koridori ja umbes 100m kaugusel, aga kosta oli kôik. Piduliste aken oli ka lahti olnud. Denn oli ikka eriti marus, koos leedukaga, kellega boksi jagavad. Hommikul panid Matteuszzi paika ja ütlesid, et 1 kord veel ja siis tuleb politsei. Mul on ônneks boksikaaslastega vedanud. Hispaanlane on juba 2. nädalat Hispaanias mingitel eksamitel ja poolakas, kes mu kôrval toas elab, on eriti rahulik. Sôidab oma uue Opel Vectraga ringi ja tegeleb fotograafiaga. Läheb igal hommikul 8ks kooli ja tänu sellele vara magama.

Ega siis midagi, loen veel veidi postimeest ja loodan, et varsti saab kodus neti ka tööle!

Almost there

2008-09-05T22:52:00.000+03:00

Tere! Mina siin. Ma just hakkasin praegu imestama, et iga päev olen kirjutanud. Järjekindel vennike. Samas toimub kogu aeg midagi ja hea on päeva lõpus see kübermaailma talletada. Siis kui 50 aasta pärast oma kiiktoolis kiigun ja läpparist uudiseid loen tuleb väikse Jonatani poeg Jonatan jr jr ja küsib: "Vanaisa? Räägi mulle sellest, kuidas sa noorena Taanis elasid ja mis seal tegid?" Siis avan johnyelu.blogspot.com ja vaatan isegi suure huviga saiti, mida viimased 17 aastat lugenud polnud. Eks kui varsti projektid, tööd ja mõned hobid 100% tööle hakkavad, jääb vähem vaba aega ka. Kuigi ei kurda praegu, naudin oma spare time'i. Seda liiga palju ka pole. See selleks.

Kuna täna hommikul loengud ära jäid, siis tegime Denniga linnas tiiru. Jalgrattad käe kõrval. Käisime kahes poes ja ostisme kõiksugu vajalikke juppe kokku. Ühe rattapoe remondimees oli nii sõbralik, et andis tööriistad ja juhendas Denni, kuidas käiguvahetaja trossi vahetada. Eestis küll keegi seda tasuta ei teeks. Hiljem läks Kamtjatka hoovis ratta töökoda lahti. Kõnnitee oli äsja ostetud juppe ja tööriistu täis. Rattad natuke lahti lammutatud ja õliste näppudega vennad möllasid ümber nende. Denn sai ratta tööle, ainult tal on mingi käiguvahetaja põhiline jupp katki, uus tükk maksab 900 dkk. Karm. Mina ostsin uued pidurid, piduritrossi, mõned tööriistad ja hakkasin leiutama. Vahepeal pidi veel kooli ka jõudma ja oma projekti spervisoriga kohtuma. Hiljem tagasi ja töökoda jätkus. Hullult mässamist oli. Vähemalt 3-4h ja valmis ikka ei saanud. Vahetasin kummi, monteerisin uued pidurid külge, sain teada, et koridorist leitud pakiraam mu rattale ei sobi. Hommikul ostisn veel ühe komplekit tööriistu. Meil siin selline Tiimari moodi pood, kus müüakse maitseainetest-šokolaadist, tööriistade-sünnipäeva kaartideni. 6-kant võtmete komplekt maksis nt 20 eek, esimene variant, mille ostisn, osutus praagiks ja pidin veel ekstra seda ringi vahetamas käima. Pumpasin ka naljaviluks oma katkise tagakummi täis, et ratast proovida. Sõitisn oma 400m kesklinnast koju. Tundus, et ratas oli täiesti ok. Käigud töötasid ja päris hea oli. Kui koduhoovi jõudsin, tuli meelde, et pidureid ju polnud. Õigel ajal Flinstonesi moodi jalad maha ja hoog peatatud!

Ühesõnaga, võtan homme hommikul oma seljakoti, mis on juba tööriistasid täis kogunenud (ja selle juures veel eriti odavalt) ja lähen alla viimaseid ponnistusi tegema. Uus piduri tross ja 1 kummi pumpamisega peaks viimasedki asjad korda saama, tuled ka külge (muidu saab trahvi) ja ratas ongi valmis. Siis tuleb veel minna linna tiirule mahajäetud rattaid rüüstama. Veel on vaja pakiraami ja korvi. Siis on komplekt koos. Arvutasin kokku, palju raha ratta remondiks läind on, olen üks 30% ratta alghinnale veel juurde pannud. Aga loodan hea sõiduvahendi sealt lõppkokkuvõttes välja pigistada.

Praegu tulin just alt, kus oli ühe filipiinlase sünnipäev. Meeletult süüa ja möllu. Paraku olime enne just õhtusöögi teinud ja läksime siis peole - ehk peale 2. õhtusööki on üpriski kurguni täis tunne! Rahvas koosnes 80% poolakatest jällegi. Kuna päevakangelane teadis 1 poolakat ja ütles, et ta oma sõbrad kaasa võtaks, siis tuligi kohe 14 tüüpi, kes siin juba teist aastat õpivad. Sama eriala, samast koolis, sama kursus, parimad sõbrad. Tulid 4 autoga Poolast siia. Neil on kaasas alates tööriistadest-pasteetidest, vetsu paberiteni - ühesõnaga suhtkoht kõik asjad. Tegelt on nii, et linnas on ikkagi päris palju välismaa autosid liikvel. Eelkõige me kooli pärast vist. Mitmete autode numbrimärkide vasakul sinisel taustal eurotähtede alla ilutseb D, E, F, PL või BG. Sünnipäevalt tulin ürpis vara ära, ei viitsind enam. Rääkisin paari sakslasega, sai isegi kohustuslikud saksa keelsed laused vahetatud. Päris intelligentne tunne oli korraks. Küsisid hästi palju Eesti kohta, ei teadnud mitte midagi. Suure rahvuse viga. Eelmisel aastal olid ühe eestlasega siin kohtunud ja see oli totaalset iba ajanud Eesti kohta. Veel sai õhtu jooksul selgeks, et Eesti venelased, kes siia aeg-ajalt satuvad ajavad täielikku sokki Eesti kohta. Kui see välja tuli, siis oli küll korraks "MISASJA?!" Võtsime kohe Rainoga kursi Eesti maine taastamisele. 3 tüüpi panime Eestit armastama, lubasid vaatama tulla. Huvitav on see, et jutt hakkab palju lihtsamini soomlase või sakslasega jooksma, kui poolaka või hispaanlasega.

Tänaseks kõik, ilusat nädalavahetust!

Märjad püksid ja 60 km jalutuskäike 4 päevaga.

2008-09-04T23:19:00.000+03:00

Ei saanud ühel õhtul, paar päeva tagasi, üldse magama minna. Marii oli orkutisse riputanud sellest suvest suure posu pilte üles. Vaatasin ja imetlesin neid päris tükk aega. Muidugi mitte selle pärast, et ma millegipärast enamikel neist Kataga olin, vaid lihtsalt meenus kõik see ilus. Tõesti meenutades seda suve, tuleb naeratus näole ja kümned pildid silme ette. Võiks öelda, et perfektne suvi oli. Parim minu nappidest 21st variandist. Mäletan, kui kevadel Kata ükskord msnis ütles, et see võib vabalt parim suvi tulla. Ja ohh imestust, nii läkski. Eks seal ole mitmeid tegureid ja põhjuseid, miks nii läks. Hulganisti uusi sõpru, esimene päris töökoht, palju vabadust, ringi trippimist ja kõige selle juures ootusärevus praeguse eluetapi suhtes. Võiks öelda, et meeletult palju sai ilusat läbi elatud, kogetud. Sellest on pikaks ajaks akud laetud.

Praegugi mõtlen, et kaua võib elu hea ja ilus olla? Lõpuni välja... ja? Täpselt. Nii hea on tunda rahulolu kõige suhtes, mida teed ja kus oled. Super on olla, kui oled leidnud kõik kauni ja elu läheb just nii nagu minema peab. Aitäh! Praegugi istun oma toas, joon teed piimaga ja söön mett saiaga, räägin sõpradega juttu ja vaatan kuidas aknal olevate veepiiskade taga virvendavad õhtused linna tuled.

Hommikul kooli jõudnud, saime teada, et tegelikult jääb esimene loeng ära, kuna õppejõud oli haigestunud. Oleks kooli meili hommikul tsekkinud, siis poleks mõttetult kooli pidanud minema. Veidi asjaajamist koolis ja siis linnapeale turu-uuringut jalgrataste varuosadest tegema. Vihma sadas ja tänu sellele olid teksad läbimärjad ja tossud lirtsusid veest, vihmavarjust polnud kasu. Õhtuses loengus kuivas kõik ära, et saaks tagasiteel jälle läbi liguneda. Väänasin hiljem lausa vett pükstest välja. Panin radikale kuivama ja keerasin radika naljaviluks põhja (ilgelt kahtlane on sellised väljendeid kirjutada, pole õrna aimugi, kuidas see käib. Vaene Toomsalu, kui ta mu blogi näeks, siis... Aga tal enam õnneks või kahjuks seda võimalust pole.) Pärast poest tulles ja ust avades, lõi leitsak näkku. Radikad töötavad isegi, kui nuppu keerata. Kõlab hästi. Ahjaa, koolis oli ka inglise keele suuline test, mille alusel meid tugevuse järgi rühmadesse jaotatakse. Rääkisin Eestist ja öölaulupeost ja kirjeldasin mingeid pilte. Täpselt nagu keskkooli lõpueksami suuline osa, olgem ausad - piece of cake.

Õhtul ostsime oma jääkapid liha täis, et ei peaks iga päev poes käima. Olimegi täna juba päev läbi taimetoitude, suppide peal olnud. Homme hommikul õnneks loenguid pole, kuna õppejõud läheb Hispaaniasse vormelit vaatama. Kasutame aega asjalikult ja ma ostan rattale pidurid ära ja ehk saab pärast seda esimest korda kasutada kah!

Eile õhtul oli poolakatest naabritel jälle sõbrad külas, kui Aarhusist koju jõudsin. Neil on siin päris tihti sellised 6+ inimesega õhtusöögid. Ega reeglina keegi üksi endale süüa tee. On moodustunud teatud seltskonnad, kes koos kokkavad. Samuti kostavad igalt poolt skype ja msni kõikvõimalikud helid ja plärinad. Minu nett on üpris kehva. Olen sellega viimastel päevadel maadelnud natuke. Arvuti hakkab ka oma aega ära elama, peab tühjaks laskma vist varsti. Eks näis. Ahjaa, poolakate peost rääkisin. Kutsusid mind ka ringi. Seal oli veel tegelt ka üks Soome ja Filipiinidelt pärit tüdruk. Huvitav oli täiesti teisest maailma nurgast inimesega rääkida. Ahjaa, seda pean ka mainima, et kuna eile läksime ratast ostma, siis ööl enne seda nägin juba unes, kuidas ma rattaga ringi sõidan. Ainult, et sõita ei osanud, õppisin alles või midagi sellist.

Hommse päeva eesmärgiks on siis ratta tööle saamine, millega lõppevad pikad jalutuskäigud. Arvutasin just, et selle nädala 4 päevaga oleme tugevalt 60 km maha kõndinud. Ilma mingisuguste minule iseloomulike liialdusteta! :)

CYKLER (not?!)

2008-09-04T00:34:00.000+03:00

Soojenduseks võin öelda, et all ratta parklas on üks metallkobakas trossiga posti külge aheldatud. Tänane missioon täidetud? Enamvähem.

Ärkasin veidike enne äratuskella üles ja tegin oma hommikused toimetused. Pärispalju sadas vihma, nii et kilejope selga, vihmavari kätte ja raudteejaama, kus kohtusime Raino klassivennaga, kes elab Aarhusis ja õpib meie koolis. Tema oligi me teejuht/giid oksjonipaika. Aarhusi jõudnud, võtsime bussi ja sõitsime sihtpunkti.

Väidetavalt pidi saama kasutada rongipiletit ka pärast linna ühistranspordis, kui koju sõidad. Läksime selle peale välja, hoidsime 18 dkk kokku.

Koht, kus varastatud/leitud rataste oksjon aset leidis.

Astusime bussilt maha ja kohe meie ees oli üks hoone, millel laius silt "Auktion A/S". Läksime sisse. Olime ühed esimestest inimestest, kuid mitte kauaks. Rahvast vooris kogu aeg juurde. Aega oli umbes 1,5h oksjoni alguseni. Käisime kõik 200 ratast läbi ja tegime märkmed, milliste pärast tulle astume. Võtsime ka betting kaardid, et osaleda saaks.

Oksjoni korraldajad ja veidi rahvast.

Kella 1ks, kui kogu värk algama pidi, oli ruum väga umbne ja rahvast tulvil. Öeldi, et nii palju inimesi pole kunagi olnud. Ca 400 inimest, kellest enamik rahvusvahelised tundengid. Küsiti, et kas vaja ka inglisekeelset tõlget. Vist ei pea ütlema, mis vastuseks oli. Alguses oli hea oodata ja "maad uurida". Vaikselt sai pihta, kuidas süsteem töötab ja tutvusime taanikeelsete numbritega, mis on saksa keelele üpriski sarnsased. Abiks oli ka Raino klassivend Tanel, kes veidi tõlkis, kui ise jänni jäime. Tema siin juba 2. või 3. aastat. Kuna oli väga palju rahvast ja kõik kogu aeg panustasid, siis olid hinnad üpriski kõrged. Kolmandiku võrra suuremad, kui ise alguses maksimuiks pidasime, mida välja käia. Denn oli esimene, mina teine ja Raino viimane.

Minu puhul oli asi veidi segane. Vaatasin, et ohh enamvähem norm ratas tuuakse, mõtlesin et võiks vb isegi pakkuda. Öeldi fiiiir hundert 1, 2 ja märkamatu kiirusega, et ikka endale ka midagi lõppude lõpuks saada, tõusis mu käsi püsti. Siis tuli fiiiiir hundert hal ja oligi minu oma. Läksin järjekorda, kust ratast kätte saada.

Ma ei teadnud, mis nr ratta sain. Ja siis pisti mingi suvakas ratas mulle pihku. Olin mööda pakkunud, hoopis mingi teise ratta ostnud. Esmasest šokist üle saanud vaatasin ratast korra eemalt. Meestekas, linnasõiduks, roheline, firma Spezialized, mis iseenesest kvaliteetne ja korralik. Siis hakkasin sõiduomadusi uurima. Nii, tagumine porilaud mutritest lahti, tagumine ratas lukus, kummid tühjad ja nüüd vist kõik. Aga Denn ütles, et haaahaaaa, sul pole pidureid! Korraks oli selline tunne, nagu oleks 500 lihtsalt minema visanud. Siis uurisin asja lähemalt ja tegin plaani, kuidas sellest hunnikust sõiduriist teha.

Seisan järjekorras ja ootan maksmist.

Maksin ratta eest (hinnale lisandus veel 25%, oksjoni korraldajatele), sain dokumendi, et ratas minu oma. Vältimaks jamasid politseiga, kuna tegemist varastatud rattaga. Tänu sellele olid 2/3 ratastest lukus ka. Seda kasutas ära kohalik kodutu, kes rellakaga ukse taga lukke läbi lõikas, 25 dkk eest. Mehel oli mõistlik järjekord ja väga hea palk.

Kohalik, kes lukke maha saagis ja selle eest head palka sai.

Õues ootasime veel Rainot, mille ajal saime kahe Eesti tüdrukuga tuttavaks, kes olid ka endale rattaid ostma tulnud. Nemad uued õpilased Aarhusi ülikoolis. Eestlasi siia ikka jätkub!

Saanud rattad kätte, läksime Taneli juurde, kes seal lähedal elas. Tema tööriistadega tegime nii palju ära kui suutsime. Eemaldasin ebavajalikud jubinad, kinnitasin traadiga oma porilaua ja pumpasin bensiinijaamas kummi täis jne. Denn sai ratta täiesti sõidukorda, Raino rattal oli kett täiesti roostes, imelik ventiil, mille tõttu ei saanud kumme täis ja minul oli sama jama tagumise kummiga + mul pole pidureid. Jalutasime kesklinna, võtsime ilusa päeva lõpetuseks Burger Kingist eined, mis maitsesid eriti hästi. Peale selliseid seiklusi võis endale seda luksust lubada! Igal juhul oli väärt kogemus, seiklus või ma ei teagi, kuidas seda õigem nimetada oleks. Peale seda kõrvalolevasse raudteejaama ja rongiga koju Horsensisse! Denn läks rattaga koju ja meie jalgsi, et mõõta ajaliselt, palju nüüd aega kokku hoidma hakkame. Denn sai 5 mintsaga, meie 16ga. Pole paha, jälle. Pesime rattad puhtaks ja lukustasime alla parklasse.

Homme lähen ostan pidurid ja pumpan kuskil selle imeliku kummi täis ja siis ongi ehk liiklusvahend olemas. Eks siit tuleb veel vb mõni üllatus, aga loodan parimat. Natuke olime kõik pettunud. Lootsime saada 300 dkk eest sõidukõlblikud rattad, aga maksime peaaegu 2 korda rohkem ja rattad polnud korras. Asi oli lihtsalt selles, et ümbruskonnas kasutatud rattad otsas ja kõigil odav sõiduvahend puudu ja seetõttu ka suur konkurents.

Tegelikult saime ikkagi lõppkokkuvõttes normaalsed rattad, kuigi nendega peab veel vaeva nägema. Raino ratas maksab nt uuest peast üle 10 000 eek. Kui nii mõelda, siis on väga hästi isegi. Läheme veel mingi päev Horsensile tiiru peale tegema, et linnaga tutvuda ja põõsastest rattaid, varuosasid koguda ja vajadusel ise ära kasutada või maha müüa. Aarhusi tänavatelt leidsime päris mitmeid mahajäätud rattaid pärast osjoni. Vaatasime kõik üle, et saaks oma ratastele juppe. Paraku aga olid teistsugused osad.

Võssa visatud/jäetud rattad.

Homme lähengi ostan omale pidurid ja siis peaks rattast elulooma saama. Jaanuaris müün selle siin maha või saadan Eestisse, oleneb kui hästi tööle ta saan ja kui armsaks ta muutub. Sellega võib vabalt isegi Eesti kodus ringi sõita. Joosule oleks paras. Natuke väiksema raamiga, kui mu praegune Trek.

Väga pikk jutt tuli, palju õnne, et jaksasid läbi lugeda. Aga päev oli täis kõike uut ja mis tähtsaim, saime rattad. Kahjuks ei jõudnud/jaksanud eriti linna vaadata, aga eks me läheme pea tagasi.

Homme vaba päev, ratta otsinguile Århus'i

2008-09-03T00:12:00.000+03:00

Eile oli poes huvitav kokkusattumus. Läksin just maitseainete leti poole ja hõikasin Dennile eemalt, et ou ma lähen vaatan mis sidruni pipar teeb. Kui leti ette olin jõudnud, ütles üks mees: "Näe, sidruni pipar on siin!" Ma tänasin ja pistsin selle kärusse. Siis hakkasin mõtlema, mis keeles mulle seda öeldi. 1,4 miljonit on ikka päris parajalt me planeedile ära hajutatud.

Hommikuvõimlemiseks on mul uus hobi nimega "kas piim keeb üle või mitte". Kõige parem on seda katsetada pudru keetmisel. Kasuks tuleb ka pliidi volüüminupu kasutamise vilumus ning õigel ajal kaerahelveste lisamine. Väike adrenaliini laks hommikul. Aitab ilusti üles saada ja annab energiat. Täna tuli 2 nädala parim puder ka. Siuke vedelam ja hästi läbi keenud. Pluss peale panin maasika rabarberi moosi. Jube hea ikka!

Siis läksime kooli pinnase loengusse. Õppejõud küsis, et mis suuna soovime tulevikus oma erialal valida. Ja kui ma olin oma majandusjutud ära rääkind, hakkas ta naerma ja vaatas sellised näoga, et mees, mida sa minu loengus siis teed. Aga Tallinnas on seda vaja, mis teha.

Vahepeal jälle tiiruga koju sööma ja kooli tagasi. Õhtuses loengus räägiti, et peame 20 leheküljelise assignmenti tegema. Probleemi püstitama ja ära lahendama. Väga kitsa teema valima. Anti tund aega see välja mõelda. Vaimust vaestel oli see päris suur probleem. Alguses mõtlesin selle palkmajade restaureerimisega siduda. Eestis palju maju, mis vene ajal laudvoodriga üle löödud ja nüüd oleks hea need ilusaks tagasi teha. Kasvõi Ligema talu, kust juured tulevad. Aga siis otsustasime Eesti poistega võtta sellise teema, et seda hiljem päris projekti aluseks kasutada, mille maht on 450h tööd! Praegust projekti teeme aga 3 kesi maja soojustamisest, passiivmaja, low-cost energy - märksõnad. Praegu pole rohkem edasi arendanud seda. Ehk siis natuke võõramale inimsele: 90ndatest alates on ehitama hakatud passiivmaju, mille energia tarbeks on omad normid ja määrad. Väga väikeste kulutustega saadakse maja soojaks ja elekter tuppa (kasutusel eriti soojapidavad seinad, päiksepatareid elektri tootmiseks jne). Tänase väiksema üksikprojekti teema tahan ka passiivmajagasiduda. Veel ei tea. Pean isaga enne rääkima, sealt tuleb väärt infot. Eestisse ehitatakse neil päevil esimest omasugust. Aine oli huvitav ka selle koha pealt, et jutt ei tohi olla copy paste, vaid ise ümber kirjutatud raamatutest, internetist. Õppejõul on programm, mis tuvastab selle automaatselt. Iseenesest väga huvitav. Kui saab teema välja mõeldud ja materjali otsitud, siis hakkan huviga seda tegema. Väga huvitav teema! Ahjaa, õppejõud oli esimene välismaalane - Inglismaalt, rääkis kulda, kõrv puhkas. Üldiselt on õppejõud head. 4-5 erineva tüübi loengus käinud seni. Kõik on elukogenud ja jätavad eriti targa mulje. Firma omanikud, mitmel alal töötanud, rahvusvahelise kogemustega jne, ühesõnaga silmaringi poistel on.

Teel koju, käisime Rema1000st läbi ja võtsime väiksed wokid, kanakoivad õhtuks. Leidsime täpselt poole odavama hinnaga Snickersi, Twixi ja Marsi. Mingi kohaliku firma omad vist ja peaaegu täpselt sama maitsega. Kas on vaja brändi eest pool hinnale juurde maksta? Toitudega ongi siin nii, et tavakaup on Eesti hindadest kallim. Aga alati on allahinnatud asju ka. Ehk siis olen väga mitmekesist ja head toitud söönud, pole raha üldse priisanud, aga lõppkokkuvõttes arvan, et odavamalt kui Eestis isegi! Huvitav!

Teine päeva tippsündmus sai alguse hommikul ja kulmineerus tund aega tagasi pesu tuppa toomisega. Nimelt läksin kohe peale ärkamist alla Kamtjatka kontorisse pesumasina kaarti ostma ja laadima. Pesime kõik oma riided ära. Kasutasin esimest korda elus kuivatit. Mina õnneks kahju ei saanud, küll aga sai aga Denisse endale uue nabapluusit. Pesus tõmbas kokku. Nii, et kui kellelgi on riided suureks jäänud, võin tasuta õigesse mõõtu kuivatada!

Täiesti reede tunne on - põhjuseks homne vaba päev. Küsisin täna homset loengut pidavalt õppejõult, et kas võime ta tunde skippida. (Kuna Aarhusis on jalgratta oksjon. Eile kirjutasin ka vist sellest juba.) Ühesõnaga saime loa loengust popi tegemiseks, kui see harjumuseks ei saa. Loodame, et tuleme 3 uue vana rattaga tagasi. Huvitav päev saab olema igaljuhul. Lähme ju Taani suuruselt 2. linna.

A, B hakka pähe. Kui ei hakka, lükka takka!

2008-09-01T22:31:00.000+03:00

Selline sentsens kaunistas Loo Keskkooli fuajeed 1. septembril, 1994. aastal, kui üle väga pika aja ei olnud Eesti Vabariigis ühtegi vene (jah, väikese algustähega) sõdurit!!! Seda mainiti isegi avakõnes, mille peale ema ütles: "Poeg jäta meelde, see on väga oluline asi!" Ja näe ema, on meeles. Kasvatus kandis vilja, Vilja. Haahaaa, vahel võib nalja ka visata. Täna aga ei rippund ühtegi lauset kuskil. Hoopis räägiti, kuidas Manhattanil 66 kordset maja ehitatakse ja kuidas seal peab kõik värk olema hullult planeeritud. Aineks oli Planning, Scheduling and Control. Pausi ajal käisime kodus söömas ja siis õhtusesse loengusse. Kusjuures täna sai vähemalt 12 km maha kõmbitud. Pole paha, pole paha. Saatsime ühele õppejõule meili just, et kas võime kolmapäeval ta loengut skippida, kuna Aarhusis (kolmveerand tundi rongiga põhja) on varastatud rataste oksjon. Hea võimalus odavalt transport saada. Loodame, et läheb õnneks. Siis hakkab tugevalt 1,5h aega kokku hoidma päevas.

Õhtul käisime veel eemal ühes suures kaubanduskeskuses, mis juttude järgi sünnipäeva pidas ja hullult odavalt kõike müüma pidi. Tõesti, ostsime käru kuhjaga täis. Vitamiinidest, vihmavarjudest, porgandite ja jogurtiteni. Arve oli mehine. Ja asjad tassisime spordi-, selja- ja kilekottidega koju. Totaalselt läbi võttis. Nüüd mõneks ajaks vajalikud asjad olemas. Mõned asjad sai uskumatult odava hinnaga!

Tänasest hakkasin tervislikult toituma - 3 kg porganeid, viinamarjad, banaanid, õunad, supp...

Seni, kuni supp podises, lugesin enese harimiseks Denni külmikust leitud sõnaraamatust veits Taani keelseid sõnu. Kõige olulisem, mis teada sain, oli Lige tähendus. Lige - equal, straight. Taanlane, nagu ma olen. Ja mu eesnime kirjapilti kasutatakse jällegi Rootsis. Täitsa Skandinaavlane, oleks veel blond ka.

Need olidki tänased tipphetked. Praegu rääkisin Kataga just, kuidas nad Tartus Lifti bändi proovist tulid ja mida kõike tegid. Igatsen teid Tartukad (ja kõik ülejäänud teised!!!). Tahaks lihtsalt mingit totaalset iba ajada ja värki ja möllu. Tegelt pole siin ka viga, Leedukatega jookseb iba ludinal ;) Lõpetasin oma head viinamarjad just ja let the msn chat continue!

Kõik on uus septembrikuus

2008-08-31T22:54:00.001+03:00

Tõesti on ju september kuu, kus kõik hakkab jälle uue hooga peale. Jütsid kooli, õpetajad tööle ja paljud teised tulevad ka puhkustelt ja naasevad rutiini. See on veidike nagu aastavahetus vol2.

Samad lood on minuga (kooli algamise koha pealt siis, ohhoo). Ma alles praegu hakkan aru saama, et päriselt on sügis käes ja peab kooli minema. Ma ei ole niiviisi enne mõelnudki. Sügisel 2008 lähen ma välismaale elama ja iseseisvat elu "katsetama" ...EI. Ma tulin ju õppima siia. Ei taha uskuda.

Isegi ilmad ja loodus ei näita, et sügis ukse taga. Olgugi, et teil Eestis oli täna 10 kraadi sooja ning väga jäine ja tuuline ilm, oli meil siin pealelõunal näiteks +22 ja väga soe päike. Läksingi hommikul veidi linnapeale jalutama ja pargipingile raamatut lugema. Päike kõrvetas peaaegu sama moodi kui neil 5 päeval, kui sel hooajal suve Eestis oli. Eile õhtul lõppes siin ka see keskaja möll. Vaikselt koristati kõiki müügiputkasid maha ja pühiti puidust laaste tänavalt kokku. Nimelt oli tänavakivid kaetud väikeste puulaastukestega, kus peal oli mõnus ja pehme käia. Lapsed mängisid kerjuseid ja vastu tulid "läbipekstud" naised jne. Tegelt oli päris efektne see üritus meil siin. Tänavavalgustuse asemel olid tõrvikud igal pool, millest tuli niipalju suitus, et kogu kesklinn oli vines. Kuna tegemist tudengilinnaga, siis oli hommikuks kõik kohad õllepurke ja katki löödud kildusid täis, pitsatükid aknalaudadel jne. Päris laga oli igal pool. Polegi sellist vaatepilti näinud. Aga see on, kui pidu linnas + veel üle 500 vahetusõpilase, kes ainuüksi sel aastal siia õppima on tulnud ja muidugi ka omad tudengid.

Vaade Horsensi (hääldus: Hooosssenss) jalakäiate tänavale, mis on Taani laieim (appi kui imelik kirjapilt, laieim)

Kui sügise statistikat lugema hakata, siis on VIA University College mu jaoks 4. uus kool peale Loo KK'd, 21 K'd ja TTK'd. Ideaalis algab veel sügis TTÜs ka. Pole paha. Endal huvitav lugeda nii.

Ega siis midagi, kui et ilusat sügise algust. Ma juba kujutan ette kuidas ma tulen õhtul rattaga läbi veelompide koju. Sajab vihma ja jube külm on. Panen teevee keema ja tulen arvutisse istuma. Seljataga kooli/töö/trenni või veel ei teagi mis päev. Akna taga ulgumas tuul, taevas nii sombune ja udune, et üle hoovi ei paista teine majagi kätte. Ja siis äkki ühel päeval saan minna rongi jaama, sest mõni tahab külla tulla. Mu põrandale mahub rahvast küll, räägime sellest?! :)