Väiksena rääkisid vanemad, et Jumal armastab meid. Siis hakkasin käima pühapäevakoolis ja noortekatel. Aegajalt tulid kahtlused ja mõtlesin, et milleks ma iga pühapäev kirikus käin ja kõike seda teen. Vaatamata sellele teadsin ma kogu aeg, et Jumal on.
Loen hetkel Lee Strobeli "Kohtuasi Looja kasuks". Raamat on sellest, kuidas üks ateistist ajakirjanik püüdis teaduslikult tõestada evolutsiooni ja välistada loomist. Paraku hakkas asi ühel hetkel viltu kiskuma ja temast sai kristlane. Ta läheneb teemale oma raamatus mitme nurga alt: astronoomia, biokeemia, füüsika, kosmoloogia jne. Paneb muigama, et darvinismi teooria on meie õpikutes, sest parema seletus meie tekkimisest puudub. Saladus pole ka see, et teooria mõeldi välja.
Mulle on isiklikult astronoomia ja kosmos imponeerinud. Raamatus kohtub Strobel kümnete kõrgelt hinnatud teadlastega. Imeks pandav on meie asupaik universumis. Meil on kõike ideaalses koguses - reaktsioone tekitav eluks vajalik vesi; süsinik, mis kannab informatsiooni elu molekulides; rasked metallid, mis põhjustavad gravitatsiooni, et vajalikku Maa küljes kinni hoida ja nt mürgiseid gaase lahti lasta. Samas pole me liiga lähedal Päiksele või mustale augule, mis meie õhku lendamise põhjustaks.
Me planeedi koostis, suurus, struktuur, atmosfäär, temperatuur, seesmine dünaamika ja eluks hädavajalikud tsüklid näitavad kui ülipeenes ja ohtlikus tasakaalus me oleme. Näiteks oli Suure Paugu tekkimisel vaja juhust tõenäosusega üks kümnest miljardist astmel 123. Pole just kõige väiksem arv. Pluss veel see, et mittemiski tekib mitte millestki on õrnalt jabur. Sama tõenäoline nagu see, et üksikule saarele minnes on loodusjõudude toimel randa kividest mu nimi kirjutatud. Selleks on Kedagi vaja...
Tundub hea raamat. Peaks ka lugema!
ReplyDelete