Zoom out

Ma olin väga õnnelik, kui nihverdasin kohustuslikust kirjandusest läbi ja sain lõpputunnistusele tubli kolme kätte. Mäletan, et lugesin heal juhul iga kolmanda raamatu läbi. Tegin tõsist taustauuringut selle kohta, mida tasus lugeda ja mida mitte. Samamoodi nagu polnud isa inimene, kelle nõuandeid esimese hooga kuulda tahtsin, ei viitsinud ma ka raamatuid lugeda. See võttis lihtsalt liiga palju aega. Vaatamata sellele võlus mind nii mõnigi autor. Näiteks Remarque'st kujunes juba siis mu üks lemmik kirjanikke, kes seda tänini on.

Kui täna küsiks keegi mu käest, et mis mind inspireerib, siis ma loeks päris pika nimekirja ette. See algaks muusika, raamatute, arhitektuuri, reisimise, looduse/mägede, hea lõunasöögiga koos sõpradega peale kirikut ja korraga ning läheks veel pikalt edasi. Vahel ma satun nii asjade keerisesse, et unustan ära kes ma olen ja kus ma olen. Ja siis kui ma mõnikord eelpool nimetatud asju teen, märkan ennast ja justkui silmad avanevad nägema mis parasjagu toimumas. Seejärel tuleb korrigeerida ja uusi sihte võtta.

Praegu loen ma ka ühte raamatut. Mitte, et mul nüüd rohkema ega oleks, aga ma lihtsalt tahan. See algab kui üks väga hea novell ja läheb edasi selliselt, et hakkab sind igalt poolt loksutama. Eile pidin bussis mitu korda sõites pilgu raamatust kaugele metsatukale tõstma, et pisaraid tagasi hoida. Ei tahaks ju, et neediga blondiinist vene tsikk, kes viimased 40 minutit on üritanud wifi connectionit paika saada, mu kõrval pisaraid mu põskedel märkaks. Eriti hinge lähevad need tegelased ja situatsioonid, millega ennast samastada saab. Mackile avati ka korraga silmad nägema, milline ta tegelikult on. Ta nägi oma elu ja kui võimas kohtumõistja ta on. Kohtumõistmine teiste tegude, motivatsiooni, nahavärvi, kehakeele ja kehalõhnade. Ajaloo ja suhete. Inimeste väärtuse üle. Mis siis, et seda teevad teised ka. Aga seda teen ka mina ja see pole õige! Ma tean, et ma olen kristlane ja Jumal on väga palju muutnud minus. Aga ikkagi vajavad veel asjad Tema kätte usaldamist ja parandamist.

Ma soovitan sul osta või laenutada William Paul Young'i raamat "The Shack" või "Hurtsik" - oleneb, mis keeles sa seda lugeda soovid. Mitte sellepärast, et seda on üle 10 miljoni eksemplari müüdud või et see New York Times'i bestseller on, vaid sellepärast, et see loksutab paika ja õpetab.

Kaks-kend-null-üks

Raamatus "1000 sündmust, mis muutsid maailma" on viimasel lehel B. Obama ametisse seadmine 20. jaanuaril 2008. aastal. Kui Ühendriigid mängust välja jätta, siis see kuupäev on minu jaoks olnud külm ja karge, soe ja pehme. Täpselt see, mis aastas üks erilisemaid.

Täna oli aga mu elu üks ägedamaid päevi. Ma olin oma sünnipäevast sama elevil, kui 6 aastase poisikesena. Iseenesest ei olnudki midagi ekstreemset. Väga maitsev ja eriline hommikusöök, üks parimaid kinke, mõnus tööpäev ja õhtusöök ühes Tartu parimas restoranis - tavalised asjad, mida võib saada

tegelikult igal päeval.

Selle päeva tegid aga eriliseks üksikud hetked ja inimesed. Ma olen igal õnnitlusel täna hetkeks peatunud. Mõelnud igale inimesele, kes mu elus on. Nad (teie) olete erilised ja mitte juhusega mu elus. Ma olen tänulik Jumalale iga hetke ja inimese eest. See rõõm ei tule ilusast kodust, rahast ja asjadest, vaid Jumalalt. Tema, kes on meid armastanud enne me sündi ja teeb seda kuni lõpuni. Viimane aasta on olnud nii eriline, siin on olnud nii palju imesid ja nii palju ilusat!

Aitäh teile ilusate soovide eest! Ma armastan teid,

Jonatan

Tagajärg või põhjus?

Elu liigub traditsioonidest ja kommetest eemale. Üheks näiteks on abielu ja perekond. Täna väärtustavad väga vähesed inimesed perekonda ning mehe ja naise vahelist abielu. Normaalsed on nähtused, mis koosnevad meestest, naistest, elukaaslastest(/test) või armukestest.

Kihlusaja jooksul on päris mitmed inimesed minult küsinud, et kas me abiellume sellepärast, et Kata ootab last. Eile oli mul rongis ühe vanema naisega väike jutuajamine. Peale seda, kui ma suvist abiellumist mainisin küsis ta, et kas noormees saab isaks. See pani mind mõtlema, et kas praegu ongi meie ühiskonna ideaaliks pilt, kus ainult "kogemata" lapseootele jäädes abiellutakse.

Abielu pole mitte tagajärg vaid põhjus. Sellega ei lahendata "kogematat", see on oma elu jagamine, tõotuse andmine ja soov olla kellegi kõrval ja seda tingimusteta. Kui mõelda, millised lapsed nendest katkistest perekondadest tulevad, siis hakkab kurb. Laps vajab oma kõrvale ja eeskujuks nii ema kui isa. Mõlemat üks eksemplar, kogu ajaks ja teineteist armastavat.

Jumal on loonud inimese kõrvale teise inimese. Loomulikult ei pea kõik abielluma. 1 Moosese 2:18 ütleb Jumal, et ta tahab mehe kõrvale teha temale kohase abi. Oluline on ka selle viimase sõna ainsus.

Ma loodan siiralt, et need 5 pulma, kuhu me sõbrad meid sel suvel kutsunud on pole viimased, mis armastusest ajendatud on.

Milestone

2010. aastal on UFO'd, inimesed sõidavad õhus hõljuvate autodega, Jonatan lõpetab kõrgkooli ja peale seda võib-olla abiellub ka. Vähemalt kunagi tundus see nii. Näiteks siis kui TTK'sse astusin. Täna kaitsesin edukalt oma lõputöö ja kõrgharidus on põhimõtteliselt käes. Ootan 19. juunini, et asi ametlik oleks.

Kui ma mõtlen selle 4 aasta peale, siis on nii palju muutunud. Siinkohal pean tunnistama, et mulle meeldib kokkuvõtteid teha. Vahepeal on elus väga kriitilistest hetkedest läbi mindud, mille tagajärjed pole enam enda teha olnud. Ma olen oma tulevase naise leidnud, 1 semestri välismaal elanud, veidi reisinud ja palju õppind. See on olnud mu elu ilusaim aeg . Nüüd tuleb uus siht paika panna ja selle suunas edasi liikuda. Sissejuhatus kõrgharidusse on olemas, nüüd on spetsialiseerumise aeg.

Hea on aga teada, et kui elus saavad ühed asjad läbi ja tuleb uutele jahimaadele siirduda, siis Jumalaga on asjad ikka samad. Mitte igavad, vaid võnkumatud. Paulus kirjutab Heebrealaste kirjas "Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti." Ükskõik, mis ka ei juhtu. See on põhjus, miks ma saan rahus elada, sest mu seljatagune on kindel!

Teaduslik usk

Väiksena rääkisid vanemad, et Jumal armastab meid. Siis hakkasin käima pühapäevakoolis ja noortekatel. Aegajalt tulid kahtlused ja mõtlesin, et milleks ma iga pühapäev kirikus käin ja kõike seda teen. Vaatamata sellele teadsin ma kogu aeg, et Jumal on.

Loen hetkel Lee Strobeli "Kohtuasi Looja kasuks". Raamat on sellest, kuidas üks ateistist ajakirjanik püüdis teaduslikult tõestada evolutsiooni ja välistada loomist. Paraku hakkas asi ühel hetkel viltu kiskuma ja temast sai kristlane. Ta läheneb teemale oma raamatus mitme nurga alt: astronoomia, biokeemia, füüsika, kosmoloogia jne. Paneb muigama, et darvinismi teooria on meie õpikutes, sest parema seletus meie tekkimisest puudub. Saladus pole ka see, et teooria mõeldi välja.

Mulle on isiklikult astronoomia ja kosmos imponeerinud. Raamatus kohtub Strobel kümnete kõrgelt hinnatud teadlastega. Imeks pandav on meie asupaik universumis. Meil on kõike ideaalses koguses - reaktsioone tekitav eluks vajalik vesi; süsinik, mis kannab informatsiooni elu molekulides; rasked metallid, mis põhjustavad gravitatsiooni, et vajalikku Maa küljes kinni hoida ja nt mürgiseid gaase lahti lasta. Samas pole me liiga lähedal Päiksele või mustale augule, mis meie õhku lendamise põhjustaks.

Me planeedi koostis, suurus, struktuur, atmosfäär, temperatuur, seesmine dünaamika ja eluks hädavajalikud tsüklid näitavad kui ülipeenes ja ohtlikus tasakaalus me oleme. Näiteks oli Suure Paugu tekkimisel vaja juhust tõenäosusega üks kümnest miljardist astmel 123. Pole just kõige väiksem arv. Pluss veel see, et mittemiski tekib mitte millestki on õrnalt jabur. Sama tõenäoline nagu see, et üksikule saarele minnes on loodusjõudude toimel randa kividest mu nimi kirjutatud. Selleks on Kedagi vaja...

Sügan ja tapan

Kui Märt eile jutluses küsis, et kui paljud on viimasel ajal sääski tapnud, siis oli paari sekundiga kõigil käed püsti. Mida on kõrge Emajõe veetase, talvel mittekülmunud maapind ja veel mõned nähtused Lõuna-Eesti kliimaga teinud ei vaja vist enam pikemat kommenteerimist. Sügad ja tapad, tapad ja sügad - seda kõike kordamööda. Sääsed on isegi poes, söögikohtades jm. Nagu omal ajal aset leidnud Egiptuse nuhtlus, kui Jumal Iisraeli taga kiusavale rahvale parmud saatis.

Teiselt poolt häirib mind see, et lõputöö on valmis. Tegelikult see ei häiri, vaid lihtsalt üks asi, mida sa tead, ühel päeval tegema hakkad ja sinna meeletult aega ja energiat paned, valmis saab, siis ei oska enam elada. Vajab harjumist lihtsalt. Lõppkokkuvõttes on hea meel. Sain väga hea teema ja väga huvitav oli kirjutada. Mängu tuli muidugi härra Murphy: oleks võinud varem alustada, sest selleks oli võimalus olemas. Lõppkokkuvõttes laabus asi hästi ja peagi on sissejuhatus kõrgharidusse olemas.

Pause

Ma ei tea, miks ma vahepeal kirjutada ei ole viitsinud. Pole seda õiget hetke olnud.

Täna avastasin kaks asja:

Esiteks - Facebook on KGB, kõik teavad kõike. Vähemalt 4-5 inimest hakasid minuga rääkima teemal, mille peale veidi ära ehmusin. Siis tuli meelde, et kirjutasin hommikul väikese märkuse sooja ilma kohta. Suhtluse kolmas level vähemalt.

Teiseks - täna oligi hull ilm. Inimesed olid tänavatel, kusjuures täiega paljud ratastel (eriti veel nendel vägastiilsetel vanakoolikatel). Nii hea oli väliterassil istuda, kuigi lõpuks pidi ikka sisse minema, aga selleks ajaks oli elamus juba kätte saadud.

Ma arvan, et vahelduseks oli hea arvutist ära saada ja lõputöö mõtted peast pühkida. Parema käe nimetissõrmel on hiire klikkimisest nahk niigi maas!

Olgem ausad, pildile ma seda ei saanud.

Revolutsioon

Kui ma väike olin, unistasin juba sellest, kuidas mul naine ja lapsed on. Isegi selliseid pilte joonistasin, kus on maja ja minu pere aias tegutsemas. Mingi hetk tundus see loogilisena, et peale ülikooli lõppu abiellun ja rajan kellegagi koos oma kodu ja pere. See on täiesti hull, kuidas Jumal inimeste teid kokku juhatab. Juba see on imeline, kuidas me endale sõpru leiame - nad on kõik väga erilised. Teine asi on see, kuidas me Kataga 2 aastat tagasi tutvusime. Nagu Õpetussõnad 30:18-19 ütleb: Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista: kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.

Praegu võin öelda, et ilma mingisuguste kahtlusteta on elu kõige huvitavam aeg. Kõik on täiesti teistmoodi. Kui mu ühed teised väga head sõbrad sügisel kihlusid, ültes Ranno mulle, et John sa ei kujuta ette, kuidas elu muutub, kõik on täiesti teistmood. Mõtlesin, et jajaah, aga nüüd olles ise selle sees, mõistan teda. Tõepoolest on elu peale kihlust täiesti teistsugune.

Nagu revolutsioon oleks toimunud: planeerime pulmi, mõtleme ühise kodu ja pere loomisele ja siis veel lisaks teise linna kolimine. Ja kõik need head soovid, mida te olete öelnud. Päris mitu korda on silma vesiseks võtnud. Huvitav tähelepanek on see olnud, et need sõbrad, kes juba abielus, pakuvad ennast abiks planeerimisel ja muudes asjades. Eks see ole omal nahal läbi kogetud.

Teenija

Isa küsis täna mu käest, kas mul on ikka veel paanika - 1. detsembril, mil viimati kirjutasin, oli see teemaks. Ükspäev mõtlesin ka, et mul on ju blogi, kus ma pole nii ammu midagi öelnud. Aga vahepeal on ka palju juhtund ja ma olen lihtsalt vaiksemalt kasvanud ja mõelnud. Pole oma mõtteid tahtnud millegipärast sellesse väiksesse internetinurgakesse maha märkida.

Olin nädalavahetusel Tartus. Polnud seal mõnda aega käinud ja sai jälle sõpru näha. Tartus on täiega mingi teistsugune feeling - seal on rahulik ja mõnusam hingamine, kui rohelises linnriigis - Tallinnas. PP eelüritus ja head istumised sõpradega.

Reedel käisime mõnede Risttee kuttidega Kivilinna poe juures inimestele 200 vastlakuklit jagamas. Mitte sellepärast, et meil need üle olid, vaid sellepärast, et näidata nende kaudu inimestele armastust. Me peame teenima teisi inimesi ja nägema neid läbi armastavate silmade. Nii soojaks tegi see, kui inimesed, kes tulid tõsiste või mossis nägudega, läksid ära naeratus näol. Kõik olid üllatnud, et tasuta asju jagatakse. Taheti raha anda ja ei saadud üldse aru, miks me seda teeme. Ainult üks taarat viiv mees oli veidi nilbe ja soovitas meil kuttidel, kes parasjagu kambas seisime omavahel kodus üksteist armastada.

Siit hakkasingi mõtlema, et mis asi on armastus üldse tänapäeva inimesele. Kas see on öö prostituudi juures? Mingid materiaalsed asjad? Lühiajaline kiindumus kellegi/millegi vastu? Või veel midagi neljandat... Ma kardan, et armastus on veidi devalveerunud, ka minu enda jaoks. Ma ei näe teisi peale endale oluliste inimeste oma kõrval. Mul ei ole alati neid armastavaid silmi nägemaks olukordi ja hetki, aga ma palun, et Jumal mulle neid rohkem annaks, et ma oma potensiaali kasutada saaks.

Paanika

Kõndisin mööda Tammsaare parki ja järsku oli mu ees pikk järjekord, mis viis ühte valgesse telki. Mõtlesin alguses, et äkki on mingi jõuluvärk - saab piparkooki või glögg'i, aga hoopis sai HIV testi teha. Mitmel nädalal on R-Kioskite küljes rippunud hirmuäratavad uudised, kuidas seagripp tapab, kohe-kohe kuulutatakse epideemia välja, vaktsiin on otsas, kaitsemaskid ka ning juba suri teine sellesse moodsasse välismaissesse haigusesse nakatanud eestlane.

Ühelt poolt, külvab seda põhjendamatut hirmu meedia. Teisalt kisendame ka ise juhtimise, lohutuse ja rahu järele. Ajaloolased väidavad, et vähe on olnud aegu, mil inimene oleks pidanud taluma nii palju hirmu ja ebakindlust, kui praegu. Me räägime rahust ja mõtleme välja julgeolekukavasid, samal ajal saadame USA näitel Iraaki veel 30.000 sõdurit juurde. Sest kohe on sõda läbi.

Käib võitlus parema hariduse ja pikema karjääriredeli nimel. Iga teine üliõpilane teab universumi füüsikaseadustest rohkem, kui ükskõik milline vanaaja teadlastest. Ookeani ületamine käib mõne tunniga, peavalu raviks kulub 1 tablett ja 15 mintsa, maakera kõrgeimad hooned jäävad oma pikkuselt kõigest veidi alla 1 km ja murtakse pead kas perekond võiks laieneda 2 samasoolise isikuni?

Kas kogu see värk ei näita natukenegi meie tühjusetunnet ja püüdlusi mõttetuse poole? Me püüame leida lahendusi ja vastuseid oma küsimustele. Teadus on palju aidanud, aga tänu sellele oleme jõudnud ka sügavamale tühjuseauku. Mitmed riigid elavad sõna otses mõttes pommi otsas. Mitmed riigid toodavad tapvalt palju mürgiseid gaase. Mõni ei jaksa oma toitu lõpetada ja viskab minema. Mõni oleks kõike nõus tegema, et ka teise söögikorra oma päeva saada. Mõni leiab lahenduse katuse servalt alla lennates.

Tegelikult on see normaalne. See on ju kõik ette teada olnud. Uskumatuna võib tunduda, aga 2000 aastat tagasi kirjutati see Piiblisse. Sõdadest, maavärinatest ja homodest räägiti juba ammu enne, kui need meediasse jõudsid. Vastutust aga ei taha keegi võtta, ikka on keegi teine süüdi.

Nüüd aga lähme asja kõige parema osa juurde. Vastutuse võttis Jeesus, kui ta tuli maailma ja kandis kõik need patud, kogu selle jama ristile ning suri selle eest. Et nii mina, kui ka sina saaksid vabalt elada. Et ma ei peaks muretsema, et ma ei peaks õhtul katusele õnne otsima minema, ega päeval tasuta HIV'i testile. Lihtsalt nii hea on mõelda, kui palju probleeme on ära jäänud ja kui palju lihtsam on elada. Ma tõesti ei suudaks, ega tahaks teistmoodi elada. Tõesti, kui mingit lootust poleks. Tunnel pole lõputult pikk ja lahenduseks pole mitte selle lõpust paistev valgus, vaid selle laes olevad lambid, mis ei kustu kunagi!